London

After a while

2011-11-04T00:36:00.000-07:00

After a While!

After a while, you learn the subtle difference
Between holding a hand and chaining a soul,
And you learn that love doesn't mean leaning
And company doesn't mean security,
And you begin to learn that kisses aren't contracts
And presents aren't promises,
And you begin to accept your defeats
With your head up and your eyes open,
With the grace of a woman, not the grief of a child,
And learn to build all your roads on today
Because tomorrow's ground is too uncertain for plans,
And futures have a way of falling down in midflight
And after a while, you learn
That even sunshine burns if you get too much.
So you plant your own garden and decorate your own soul,
Instead of waiting for someone to bring you flowers.
And you learn that you really can endure...
That you really are strong
And you really do have worth
And you learn and learn...
With every goodbye, you learn.

Veronica A. Shoffstall

Olen pisut alla kuu Eestis olnud. Kooliga on nüüd kõik. Tähendab, enne õhtut hõisata pole ilmselt arukas, sest lõputöö tulemust ma veel ei tea, aga all in all on kõik tehtud. Eks ta natuke harjumatu oli suvel pingsalt katseisikuid testida, andmeid analüüsida ja tööd kirjutada, aga väga vinge, et aastaga magistrikraadi kätte saab. Lõpetamine toimub 16. jaanuaril, mida elevusega ootan. Kaks korda on saadud Eesti lõpetamistraditsioonidest osa, vaatame, mis on neil UKs varuks. Juhtusin mõni aeg tagasi Kingstoni graduation ceremony videote otsa, kus meeldejäävaim oli seik, kus lõpetajad, õppejõud, koor ning külalised Queeni "We are the champions" laulsid ning loo lõpus viskas kogu lõpetajate hord graduation capsid kõrgele õhku. Ma tahan ka need armsad klišeed läbi teha (mütsi õhku viskamine, tutikese teisele poole tõstmine, kui diplom kätte antakse, jne).

Lõpud on tihti kibe-magusad. Muidugi on mul hea meel, et kool ilusasti tehtud sa(i)ab, sest vaeva on kõvasti nähtud, aga väga nukker on ka. Kurb oli, kui teadsin, et kõmbin viimast korda raamatukokku tööd kirjutama, muusika kõrvades karjumas, Starbucksi tee ja koogike näpus. Veel nukram on aga, et kursusekaaslastega enam loengutes ja seminarides arutleda ja vaielda ei saa, nende igapäevaste uskumatult sarkastilise naljade peale naerda ei saa ning järgmisel päeval pärast pikaleveninud pidu mõistvalt otsa vaadata ning õlale patsutada ja patsutatud ei saa. Eks ma hoian need mälestused muidugi hoolega endas, aga päris nii nagu oli, enam ei ole ja ei tule. Nagu ka kõige muu mööduvaga.

Ma olen mitmeid kordi lubanud rääkida, kuidas mul akadeemiliselt on läinud, ses mõttes, et mis tulemusi olen saanud. Mis ma oskan öelda - seinast seina. Neil on tore süsteem: kui 75% hinnetest on diplomil A-d (ehk siis UKs hinded üle 70%), siis lõpetad "Distinctioniga", see on siis see kõige parem. Kui 75% hinnetest on B-d (60-70%), siis saad märke "Commendation" ning C (50-60%) keskmine on selline ladna "Pass". Seega alla C nad magistrantuuris ei pane (v.a. F muidugi). Mul on nõnda, et kui ma lõputöö A peaksin saama, siis lõpetan "Distinctioniga", kui B või C, siis "Commendationiga". Ütlesin kunagi, et raske on pähe taguda, et A algab 70%-st, aga harjusin viimaks ära. Kergekäeliselt nad A-sid tõepoolest ei jaga, nii nagu nad ka hoiatasid. Eriti keeruline on kõrgeimat hinnet saada esseede ja avatud küsimustega eksamite puhul. Lihtsalt ei panda ja kõik. Mul on mõnel korral õnnestunud ja siis olen ekstrarõõmus olnud. Lõputööst nii palju, et pealkirjaks sai "The Role of Fear and Disgust in Vicarious Learning of Fears in Childhood", kus uurisin eksperimentaalselt vastikus- ja hirmuraktsioonide mõju hirmude vaatlevale õppimisele (kas vastikus mõjutab vastikust ja hirmu; kas hirm mõjutab hirmu ja vastikust). Lisadega kokku sai töö 83 lehekülge pikk. Tirtsude testimine oli something else. Nalja tehti mitme eest, siiruse- ja energiadoosid olid äärmiselt kõrged. Testisin lapsi kolmest koolist, kokku 58 poissi ja tüdrukut. Juhendaja on jõudnud minu tulemustega ka korra juba Islandi konverentsil ära käia. Tegemist on väga põneva uurimisvaldkonnaga, mida ma hea meelega jätkaks. Minu juhendaja oli ja on kullatükk, musternäide ideaalsest õppejõust ning toetajast.

Mis siis edasi? Hetkel teen pudi-padi Ambromed Kliinikus, mis on väga kasulikuks osutunud. Plaanin veel võtta paari praktiliste oskuste kursust UKs ja eks siis tuleb hakata klientidega tegelema. Selle nimel on ju tegutsetud kõik need aastad. Ma ei ole Karelist ammu kirjutanud. Temal läheb gigahästi, on nüüd FIE, teeb erinevates apteekides tööd, on saanud ettepaneku hakata kaasosanikus ühes apteegis, mille ta ära ütles, sest ei taha end siduda. Tema oskused ja teadmised on väga suures hinnas, seepärast ta oma peremeheks julgeski hakata. Ja siis muidugi see väike, et ta sai Manchesteri ülikooli magistrantuuri sisse, läheb Healthcare Managementi õppima. Hinded ei oleks sissesaamist lubanud, aga ta lihtsalt rääkis juhtkonna ära. Vot siis.

Ma armastan Eestit veel rohkem kui enne. Ma armastan UKd ka väga, aga kodu on kodu. Ja mulle nii meeldib meie ilus sügis. Kui paljud eelistavad kuuma suve ja rannaliiva, siis mulle meeldib pisut jahedam suve lõpp ning värviline maagiline sügis. Ma olen kodus õnnelik, harjun omapäi elamisega, tekitan endale taas talutava rutiini and I'm loving it!

Love to you all from Estonia!

Kingston crew and why I love them so much!

2011-08-31T18:15:00.000-07:00

"Päris lahe, selline teistmoodi!", vastasin ma, kui õde mulle kaks aastat tagasi esimest korda Kingstoni ülikooli näitas. Ma ei tahtnud mingil moel tema silmnähtavat elevust leevendada. Lahe, aga mitte minule, mõtlesin ma. Koolist ei õhkunud vähimatki suursugusust ega aukartust äratavat vägevust. Selline tavaline, mustavõitu koolimaja. Piilusime korraks räpasest aknast tantsutundi, kolasime natuke ringi ja sõitsime siis tagasi koju. Millisekundikski ei kaalunud ma sama tee käimist, mis mu õde algaval septembril ees ootas.

Aasta möödus... Ise oma otsuses veel täiesti kindel edasised õpingud Eestiga siduda, kandideerisin Kingstoni ülikooli. Programm oli mõistlik, akrediteeritud ning tundus huvitav. Miks ka mitte, mida mul kaotada, arutlesin endamisi. Ma olen neis asjus alati pisut romantik olnud, noh, et kui miski peab juhtuma, juhtub see ühel või teisel moel nagunii. Ilmselt see nõnda tookord oli.

Üsna kiirelt saabus koolist jaatav vastus. Ma olin sisse saanud. Nüüd polnud Inglismaal õppimine üksnes uitmõte, vaid reaalne võimalus. Pahandasin endaga, et polnud kõike piisavalt tõsiselt võtnud, uurinud ja puurinud ning asusin siis otsustama. Mäletan selgesti suurt mõttevahtu, kaalusin plusse ja miinuseid ning lõpetasin pea alati võrdväärse seisuga. Viimaks jätsin kõrvale kõik akadeemilise, tulevase võimaliku kasu tööturul, igasugused tabelid ning kõrvutamised ja mõtisklesin, mis mulle inimesena enim pakuks. Võõras keel, võõrad inimesed, võõras süsteem. Hirmutav, väljakutseid pakkuv, silmaringi avardav. Nõnda kaalukauss Londoni poole kaldus.

Septembris taas kooli külastades oli üldmulje kõvasti värvilisem kui esimesel korral. Aset oli leidnud suur remont, nägin uut uhket õppehoonet, laboreid ning hubast sisehoovi. Tundsin end oluliselt paremini. Ma hakkan sind veel armastama, kahtlustasin. Ja ma hakkasin.

...

"Vaadake vasakule, vaadake paremale. Kas teate, et nii mõnigi teist võib silmata oma tulevast abikaasat? Uuringud on näidanud, et kolmandik abielus olijatest kohtub oma kaasaga just ülikoolis", teatas soliidses ülikonnas härra akadeemik.

...

Istusin valges, silmnähtavalt uues klassiruumis, ees erkkollane kaustik infoga algava kooliaasta kohta. Kuulsin enda taga elavat vestlust ning kartsin, et ehk ei õnnestu mul sõpru leida, ehk ei arva nad mind enda hulka, käin nagu vaene eesel üksi ja lohutamatult ringi. Hirmud umbes taolised nagu esimesel koolipäeval, kui olin seitsmene. Saabus psühholoogia õppekava liider, elav, karismaatiline, sarkasmiga sinu peal, tumedapäine keskealine härrasmees, kes meid eluoluga kurssi viis. (Kuigi mul on temaga üks ebameeldiv kokkupuude olnud, siis pean tõdema, et sellised õppejõud annavad uue hingamise, nad tekitavad diskussioone, muudavad õhkkonna vabaks, nad haaravad kaasa). Mõistsin peagi, et peitu pugemist ning passiivset õppimist see asutus ei propageeri. Kui meeldib, ütle. Ei meeldi, ütle. Poogen, ikka ütle.

...

Saabus neljapäev, käimas oli teine õppenädal. Sättisin end tavapärasele kohale istuma, kui üks kursaõde käega viipas ning mind enda kõrvale istuma kutsus. Olin silmnähtavalt elevil ja rõõmus. Temast sai minu esimene sõbranna. Hiljem sain teada, et ta on pärit Sri Lankalt, elanud mitmeid aastaid Saksamaal ning hiljem muidugi Londonis. Tema initsiatiivil tutvusin veel kahe kursaõega. Meist kolmest sai lahutamatu seltskond. Õppisin tänu neile palju Inglismaa ning India kohta, religioonide, traditsioonide, kultuuri, eluolu ning inimeste kohta. Üks neist, mulle väga kallis, jättis kursuse katki. Kahe teisega suhtlen siiani, ehk mitte nii tihedalt, kui tahaksin, aga siiski.

...

Saabus teine semester. Ja otseloomulikult pidu. Tähistada (vahet pole mida) inglased armastavad. Esimese semestri pidustused olin sunnitud vahele jätma, endal süda verd tilkumas. Nüüd otsustasin minna, maksku, mis maksab. Õhtu edenedes ja vägijoogist pisut ülemeelikuid kollektiivseid mõtteid mõlgutades, hakkasime mängima "I have never". Noh, teate seda, et võtad lonksu kangemat (või lahjemat), kui oled just mängukaaslase poolt hõigatud teoga maha saanud. Läks nii, et juua tuli palju ning selle pisikese imelikust paigast pärit tüdruku vastu tekkis kõrgendatud uudishimu.

Sellest õhtust alates olin kohal pea igal kursuse poolt korraldatud üritusel. Paljud inimesed on mulle südame külge kasvanud ilmselt rohkem, kui nad seda ise iial arvata oskavad. Olin mina ju kusagilt mujalt, keegi, kes tuli omaks võtta ning kui see nii läks, siis oskasin/oskan seda tohutult hinnata. Nad on niivõrd avatud, toredad, sõbralikud, lõbusad, huvitavad inimesed.

Chloe H., meie kursuse hing, väsimatu korraldaja, asjapulk, energiapall, terava taibu ning hea suuvärgiga.

Topher, laitmatult stiilne, suurte unistustega maailmarändur.

Chloe R., tohutult südamlik, armas ja naiselik. Vahel kohe tunned, et keegi on sinu inimene, vot tema on.

Katia, ohjah, tema on nüüd see naine, kes on ja jääb. Väga, väga, väga kalliks saanud. Ühise keele leidmine toimus Katiaga ülihelikiirusel. Väga intuitiivne, kaunis, põnev inimene.

Anna, äärmiselt intelligentne, avatud, tegus naine. Ilmselt üks esimesi, kes kursusel oma sõnavõttudega silma paistis.

Rachel, kõige armastusväärsema iiri aktsendiga tõeliselt armas ja soe inimene.

Naz, absoluutne tipptantsija, kivikõva tagumise poolega.

Gauz, suure südamega, naiivne (selle sõna parimas tähenduses), kallis tibu. See esimene, kes mind enda juurde viipas.

Charissa, suurepärase huumorimeelega taibukas tüdruk.

Valerie, müstiline ning naiselik. Ma kahtlustan, et temas on väikest viisi filosoof peidus.

Amy, teravalt vaimukas ning avatud. Ma hindan Amy oskust olla otsekohene ja aus.

Mo, eksistentsi sügavamate põhjuste üle mõtisklev äge tüüp.

Richard, laitmatute sotsiaalsete oskustega, intelligentne, üdini sõbralik noor mees. Tema oli/on suuresti vastutav, et ma uues seltskonnas end hästi ning mugavalt tundsin/tunneksin.

Jamie, suure südamega, sportlik ja nägus. Mees selle sõna kõige paremas mõttes.

Ma püüdsin nüüd enesele olulised paari sõnaga kokku võtta. Otseloomulikult on neis veel nõnda palju peidus, aga ma pean ju olema diplomaatiline ning kaalutlev. Kõike ei saa blogisügavustesse loopida. Mõnesid neist tunnen ma rohkem, mõnesid vähem. Aga kõik nad on mulle mingil põhjusel silma jäänud. Ägedaid on veelgi, aga ma ei usu, et oskaksin neid vääriliselt kirjeldada, ilmselt on kokkupuude jäänud minimaalseks. Ma olen juba kord selline emotsionaalne. Ma tõesti hindan neid inimesi ning seda, mis nad mulle andnud on. Ma olen tohutult arenenud, mu non-judgmental loomus on muutunud veelgi non-judgmentalimaks, mu silmaring ning teadmised, enesehinnang ja julgus on kasvanud. See tüdruk, kes valges, silmnähtavalt uues klassiruumis muretses, et äkki tal ei õnnestugi ühtki sõpra leida, leidis neid hulgim, õppis neilt, tänab neid ning teab, et Inglismaale õppima tulek oli üks õigemaid otsuseid tema elus!

Love to you all from London! xxx

Supernatural

2011-06-08T12:58:00.001-07:00

Mõtlesin, et kirjutan millestki koolivälisest. Ma tahtsin esiti ebausust rääkida, aga nüüdseks on kirja pandud igasugu mõtteid, millele on raske ühist nimetajat anda. Ütleme siis, et laias laastus käib jutt reaalsest ning mittereaalsest.

Ma leian, et olen selline keskmine üleloomulikku uskuja ning üsnagi keskmine skeptik. Ma üldiselt ei armasta äärmuseid. Võiksin justkui kalduda pigem nina krimpsutavate non-believer'ite leeri. Õpin ma ju teadust, tegelen igapäevaselt aju, geenide ning inimfüsioloogiaga. Eks ma osalt kaldungi. Mind pisinatuke ärritab kui inimesed, kes psühholoogiast rääkides enesekindlalt väidavad, et saime varem selle soolapuhumiseta, saame ka nüüd. Võite saada muidugi, kuid soolapuhumine psühholoogia siiski ei ole. Selgitused/põhjendused inimkäitumise kohta on saadud läbi teaduslike katsete. Need pole laest võetud, pastakast välja imetud. Ka klassikalise onu Freudi teooriad on ammu läbi ja põiki ära testitud. Osa läks mehel täppi, osa mitte.

Kuigi ma pooldan täielikult psühholoogia liigitamist teaduslikku sfääri, siis praktiseeriva psühholoogi tööd ma nii kindlalt AINULT teaduslikuks ei peaks. Mäletan, et sirvisin hiljuti üht nõustamisõpikut ning sealkirjutatu jäi mind kummitama. Raamatus väideti, et 50% moodustavad nõustamisel teadmised, faktid, teooriad ehk siis koolis õpitu ning 50% abistaja isiksus, empaatiavõime ning loomingulisus inimestega suhtlemisel. Ma leian, et need mõlemad on eluliselt olulised komponendid, üks ei tohiks kompenseerida teist. Informatsioon, mida omame inimkäitumise, vaimsete häirete, ravi kohta eristab meid head nõu andvast sõbrast või sõbrannast. (Kellest kahtlemata on nii mõnigi kord suur abi). Teisalt, see nn. inimlik komponent. Ükski raamat ei õpeta, mida täpipealt vot just seda tüüpi inimesega teha. Depressiooni põdevad inimesed on erinevad, ärevus- ja isiksushäired on varieeruvad. Kuidas luua usalduslik suhe kliendiga, kuidas panna teda end avama, milliseid võtteid kasutada - see kõik sõltub juba suurel määral nn. inimlikest oskustest. Muidugi rõhutab esimene ettejuhtuv õpik, et empaatia ning siiruseta ei saa. Otseloomulikult ei saa. Aga raamat ju ei pane sind siiralt tundma või end teise kingadesse asetama, see peab tulema seest.

Ma olen kursis, et teatud psühholoogid kasutavad oma töös abistamistehnikaid, mis on üleloomulikule suunatud. Kas ma pean seda õigeks? Ma arvan, et siinkohal tuleb taas mängu isiksus. Kui psühholoog tunnetab, et tema vastas on inimene, keda see võiks aidata, kes tõepoolest usub millessegi maagilisse, siis palun väga. Siililegi selge, et psühholoog peab ka ise uskuma üleloomuliku abistavasse väkke. Pole tolku kassikulla parseldamisest kulla pähe. See kõik on sügavalt isiklik. Alati on keegi, kes naerab välja "kergeusklikud jobud" ning on ka neid, kes tunnevad kaasa äärmuslastest skeptikutele.

Mis mind sellest kirjutama pani? Ma sain täna kursusekaaslaselt kirja palvega täita tema lõputöö tarbeks küsimustik. Kiri algas "Dear Laura". Kõikides eelnevates pöördumistes on ta mind õigesti kutsunud. Mingil põhjusel tuli mulle meelde meie kodukootud selgeltnägija Nastja, keda Urmas E. Liiv (väidetavalt) kogemata ühes saates Ksenjaks oli nimetanud. Ksenja aga olevat Nastja õe nimi. See pidavat tõestama, et juhuseid pole olemas. Tagasi Laura juurde. Mu ema tahtis mulle nimelt esiti Laura nimeks panna. Just eile mõtlesin ma sellele taaskord üsnagi pingsalt. Ja täna siis kursakaaslase kiri. See, kas tegemist oli palja kokkusattumusega või on mängus miski üleloomulik, on igaühe sisemine otsus. Ma olen skeptik ja samas on mul kahju neist, kes kardavad lasta oma ellu midagi, mida nad ei mõista, midagi, mis on silmale nähtamatu ning käega mittekatsutav.

“This world, after all our science and sciences, is still a miracle; wonderful, inscrutable, magical and more, to whosoever will think of it.” T. Dekker

Love to you all from London!

Kokkuvõtete aeg

2011-06-01T08:45:00.000-07:00

Eile tegin viimase eksami. Kirjutasin eelmisesse postitusse, et 21.-l saavad ained tehtud, kaval kolm keeras end kaheks. Tegelikult siis 31. mai tähistas teise semestri lõppu. Peaks siis vististi mingeid kokkuvõtteid tegema.

Olen üsna kindel, et Eestis magistrikraadi saamine on aeganõudvam. Juba fakt, et aastaga kraadi kätte ei saa, räägib enda eest. Mulle tundus esialgu loogilisena õppimine kahe aasta peale venitada. Mis tähendab, et aastaga peaks kõik tehtud saama? Utoopiline! Aga siis pidin muidugi nentima, et siin asjad nii käivadki. Nende full-time magistrantuur kestab septembrist septembrini ning part-time kaks aastat. Ma tean küll neid, kes ka Eestis aastaga ained tehtud saavad ning teine aasta kulub lõputööle, kuid see on kohutav maraton. Siin ei ole maraton. Ma olen varem öelnud ka, et kvaliteeti eelistatakse kvantiteedile. Kahe semestri peale kaheksa ainet ei ole just palju. Samas ei ole ma ühte ainesse iial nõnda palju süvenenud. Kuidagi on eksamid ikka slaidide ning paari artikli põhjal tehtud saadud. Siin ei tuleks see iial kõne alla. Eilseks eksamiks näiteks lugesin ma läbi 200 lk õpikust, mitmeid artikleid, vaatasin erinevaid videoid ning lahendasin harjutusteste. Ma õppisin nädal aega kordagi kodust lahkumata. Hommikust õhtuni, kogu aeg. Tegemist oli kindlasti raskeima eksamiga minu elus ning ega kallis Murphy mind ähvardustest hoolimata maha ei jätnud. Küsimused olid täpselt nii halvad nagu ma lootsin neid mitteolevat. Well, eks näha ole. Mitte mingisugust eufoorilist tunnet ses osas, et nüüd on kõik läbi, ma ei tundnud ega tunne.

Mille üle ma nurisen on korralduslik pool. Eestis sai hinded enamasti ikka nädala või paari pärast teada, siin tuleb oodata ja praadida. Tulemused saame juulis. Tobe on samuti, et iga kord tuleb mõne kirjatöö valmides see paberkandjal kella 11ks kooli toimetada. No exceptions. Nii on küll ja veel juhtunud, et ronin tund, poolteist kooli lihtsalt selleks, et minutiga töö esitada ning siis tuldud teed tagasi minna.

Hindamissüsteem? Karm. Läbi kukutatakse lihtsalt, A-d pannakse harva. Samas olen tõdenud, et kui ikka kõvasti, kõvasti pingutada, siis tulevad need A-d küll, kuid seda peaasjalikult nn. objektiivsete testimismeetodite (valikvastustega testid, lühivormis eksamid, jne) korral. Kuna mulle taolised hindamised istuvad, siis sain rohkelt meelepäraseid tulemusi. Nii palju, kui ma uurinud ning puurinud olen, siis esseede ning aruannete eest nad A-d panema ei kipu. Nii sain isegi kord šoki osaliseks, kui tagasidelehelt lugesin, et esseevormis eksamil 4,5 A4 kirjutada on liiga vähe, see ei lubavat in-depth analüüsi (õppejõud oli viisakalt kalkuleerinud sõnade kirjutamise arvu minutis. Tase!). Ma armastan esseede kallal nokitsemist, kuid samas vormis eksameid ma põlgan. Kodus raamatute keskel nohitseda, lugeda, analüüsida ja kritiseerida on põnev, kuid eksamiks lademetes erinevaid seisukohti, põhjendusi, katsekirjeldusi pähe tuupida on nõme. Kuna sel semestril olid kõik teadmiste kontrollid ühel või teisel moel arutlusi ning analüüse nõudvad, mis teadagi omab suurel hulgal subjektiivset komponenti, siis on jänes püksis. Eks juulis näha ole.

Mis edasi? Nüüd tuleb lõputöö kallal järama hakata. Pärast 200 kooliga kontakteerumist sain jutule kahe kooliga. Saatsin neile nõusolekuankeedid, mis nad siis lastele jagama peavad, kes need koju viivad, vanematel allkirjastada lasevad ning siis tagasi kooli toovad. Kuna põngerjatel on praegu vaheaeg, siis saan loodetavasti järgmisel nädalal teada, kui mitu last testida võin. Kokku peab katseisikuid tulema 60, hindan neid ükshaaval umbes 25-30 minutit. See kõik tähendab, et ilmselt ei saa ma jaanipäevaks koju tulla ning see teeb mind väga kurvaks. Põletan siis kohalikus pargis puuoksi ja närin grillvorsti. Muide testisin ma Eesti kooli nelja lahedat tirtsu ning tõdesin, et olen õige teema valinud. Tahaks juba teada, milliseks tulemused kujunevad. Lõputöö esitamise tähtaeg on 20. september.

Minult küsitakse ikka ja jälle, et mis ma edasi mõtlen, kas jään siia või tulen koju? Vastus on, et ma ei tea. Ma olen hoolega uurinud UK doktorantuure, mis on lihtsalt imelised. Siin on selline kraad nagu professional doctorate, mis on põhimõtteliselt sama, mis PhD, ainult, et ta on rohkem praktikale suunatud. Kliinilise psühholoogia doktorantuuri sissesaamise korral pannakse üliõpilane kohe haiglasse tööle. Kolme aasta jooksul peab ta tegelema laste, täiskasvanute, vanurite ning intellektuaalse puudega inimestega. Just sel põhjusel eeldavad nad vähemalt kaheaastast töökogemust ning NHS raames töötanutel on oluline eelis. Selleks aga, et NHSi asutustesse tööle saada, peab sul omakorda töökogemus olema. Nii et enamasti alustatakse vabatahtliku tööga, et jalg ukse vahele saada ning siis liigutakse juba redelit mööda edasi. Inimesed, kellega mul on olnud võimalus rääkida, töötasid 4-6 aastat enne, kui doktorantuuri sisse said. Lisaks kliinilisele praktikale õpitakse erinevaid teraapia vorme, läbitakse ise supervisiooni raames nõustamine ning otseloomulikult tuleb kirjutada ka lõputöö. Kõlab imeliselt! Kuid veel vähemasti 5 aastaks UKsse jäämise mõte hirmutab mind. Nii et võimalik, et tulen sügisest tagasi.

Ma ei suuda uskuda, et magistrikraadi saamine ei olegi enam mägede taga. Ma ei suuda uskuda, et ma hakkan reaalselt tegelema oma unistuste ametiga. Minust saab psühholoog. Oh, kui uhke ma olen. Kui elevil ma olen. Ma näen oma ema pealt, et see on väga aeganõudev ning emotsionaalselt raske töö. Ma tean, et on väga suur osa inimesi, keda me ei saa aidata. Ma tean, et hakkan ilmselt hoope saama, sest mul ei ole veel oskust end inimeste muredest piisavalt distantseerida. Läbi higi ja pisarate, aga õige eesmärgi nimel. Ma olen alati teadnud, et tahan psühholoogiks saada. Nüüd on see viimaks tõeks saamas!

PS! Eile pidutsesime kursaga nii hullusti, et iga arvutiklaviatuuri plõksatus kumiseb mu niigi hellas peas. Inglased oskavad pidu panna. Retsept!!!

Paar äärmiselt huvitavat videot ka:

Testi end

Tähelepanust

Anterograadsest amneesiast

Love to you all from London!

Muinasjutt

2011-05-16T06:36:00.000-07:00

Kõik, kes te vähegi mu blogi lugenud olete, teate, kui väga ma armastan balletti. Eilne oli minu jaoks maagiline õhtu. Nimelt sain ma näha maailma paremiku hulka kuuluvaid tantsijaid. Kui balletis on üldse võimalik täiuslikkust saavutada, siis see oli see. Millised jooned, tantsulikkus, lavaline olek, sära, tõsted, pad de deux'd, kostüümid ning ilu. Minu jaoks on teater maagiline, müstiline, imeline muinasjutt alates hetkest, mil ma ustest sisenen kuni ajani, mil olen sunnitud sealt lahkuma. See on periood, mil kõik muu ununeb. Alati pärast etendusi olen ma hakkamist täis ning tunnen, et suudan kõike. Vallutan või maailma. Kunst teenib minu puhul kohe kindlasti oma kõrgeimat eesmärki.

Nagu te ilmselt teate, siis olen ma maitsnud ka lavatagust elu. Seega käib minuga alati kaasas mingisugune "lisaemotsioon". Ma mõtisklen selle üle, mis kell tantsijad oma soojendustreeningu tegid, kas neil oli täna proove, kas varvaskingad on nn. sissetantsitud või paistavad päris uued, kas kostüümid tunduvad mugavad. Kujutlen, kuidas veidi enne lavale tulekut labajalgu soojendatakse, venitatakse ning rolli sisse elatakse. Eranditult mõtlen ma, mida see ala endast nõuab. Millist tahtejõudu peavad need haprad, ilusad olendid omama. Milliseid ohvreid tooma. Ja millist rahuldust saavad nad pärast õnnestunud etendust. Kuidas saabki see kõik olla muud kui maagiline.

Ma panen siia video professionaalide balletitunnist. Kõik, kel vähegi silma, saavad päris kiiresti aru, keda tuleks peamiselt jälgida. Svetlana Zakharova esines ka eilsel galal ning võlus mind esimestest nootidest peale. Põhimõtteliselt kordavad baleriinid samu harjutusi aastast aastasse. Esiti käsipuule toetades, siis keskel, seejärel hüpatakse ning viimaks teevad naised harjutusi varvaskingadel.

http://www.youtube.com/watch?v=WAwWu-AVdwg

Ning kogu töö tulemusena jõuab vaatajani see (ma ei eelda, et tantsukauge inimene video lõpuni suudab vaadata, aga minule on see täielik elamus):

http://www.youtube.com/watch?v=tVZccuo5YQc&feature=related

Ma lähen nüüd sajandat videot vaatama. Tsau!

Love to you all from London!

"Ei ole päevi, mis meid riivamata mööda lendaks, ja peame muutuma, et ajas olles jääda endaks". (R. Rimmel)

2011-05-07T15:44:00.000-07:00

Hi there... Pole ammu kohtunud. Aga siin ma nüüd olen. Ziljoni kogemuse võrra rikkam igas mõttes. Akadeemilises plaanis oli esimene semester aeganõudvam. Ilmselt on oma osa ka sellel, et olen nüüd süsteemiga täielikult tuttav ja tean, mida minult oodatakse. Käimas on teine sessioon, mis kulmineerub tõenäoliselt kõige keerulisema eksamiga siiani. 21. mail saavad ained tehtud ning siis on veel ees lõputöö kirjutamine. See mind iseenesest ei hirmuta, hirmutab aga katseisikute saamine. Nimelt uurin ma foobiate tekkepõhjuseid, mis enamasti pärinevad lapsepõlvest. Seetõttu plaanin testida 7-9-aastaseid pisikesi põngerjaid. Esmalt pean saama nõusoleku koolilt, seejärel vanematelt. Pärast umbkaudu 90sse kooli kirjutamist ning mitmeid helistamisi on mul täpselt üks nõusolek. See üks nõusolek pärineb Eesti koolilt Londonis ning olen neile abi eest äärmiselt tänulik. Vaja on mul veel vähemasti kolme kooli. Nii ma alandlikult palun, et kui mõnel teist on pisikest kontaktipoegagi mõne kooliga Londonis, siis palun andke teada (liine.poldsam@gmail.com). Olen abi eest väga tänulik!

Sotsiaalneelu UKs on jõudsalt tuure kogunud. Naudin esimest korda "tõelist" tudengielu. Mu kursusekaaslased on lihtsalt suurepärased - palju väga andekaid, vaimukaid ja intelligentseid inimesi, kellega koos on elavaid debatte peetud, pubis käidud, söödud, joodud, pidutsetud, naerdud ja pisut ka nutetud. Mõned neist on hingele väga kalliks saanud. Pisidraamad? Jah, neid on samuti olnud, kuid nad on vaid vürtsi lisanud. Seega peab ausalt tunnistama, et kui esimene semester läks peamiselt õppides, siis teine on pigem sotsialiseerumise tähe all möödunud.

Karel küsis täna, et milline periood mulle oma elus kõige enam meeldinud on? Pärast minutilist mõtlemist teadsin täpselt - keskkool ning praegune! Hea on tõdeda, et oskan hinnata olevikku olevikus. Enamasti tuleb tarkus ju ikka tagant järele... Aga ei, I'm happy in this very moment! Ma ütlen kogu oma südame põhjast, et kui kellelgi on kahtlusi, kas tasub välismaale õppima, töötama, elama tulla, siis astuge mugavustsoonist välja, võtke süda rindu ja tehke ära. Ma ei ole ilmselt esimene inimene, kes taolist juttu räägib, eks? But I mean it! Ma ei tundund seda ahhaa-momenti Barcelonas elades, ega ka esimesel aastal siin. Nüüd on see tulnud. Ma tean, et otsus Londonisse õppima asuda oli ainuõige ning ma ei vahetaks kõiki neid kogemusi ka kogu maailma šokolaadikookide vastu. Seda ei saa sõnadesse panna, see on tunne. Jah, muidugi CVle välismaa kogemus just liiga ei tee, kuid mina räägin pigem emotsionaalsest rikastumisest. Ma kleebin siia ühe vestluse, mida pidas tšikk, kes plaanib KU-sse õppima tulla ning üks mu kaasüliõpilastest:

-Hello, I am going to be attending Kingston in the fall and I was just wondering if anyone would be willing to let me pick their brain for some information about the program, campus, London, etc.... ANY help would be so appreciated :)

-Hello! The course itself is good because you get BPS accreditation, however a lot depends on your prior knowledge and what you want to get out of it. The campus is quite nice because of its location (really close to Kingston town centre) but I wouldn't recommend it as a beauty spot! London is brilliant, I'm sure if you haven't been here before you will have a lot of fun sight-seeing! But by far the best thing about the course in my opinion is the people you meet! There really are people from all walks of life, and really you could end up learning more from them than the lecturers! Just be friendly, speak to people and go for a few drinks at the Mill or the Ram (pubs) and I'm sure you will enjoy your time here! Good luck!

Ja nii ongi... Kuigi teadmised on otseloomulikult väga olulised, siis inimesed on olulisemad. Suhted, mida luuakse on hingele kordades väärtuslikumad kui ükskõik millised teaduslikud faktid. Ja selle sentimentaalsusest nõrguva mõttega ma tänaseks lõpetan!

Love to you all from London!

Second semester begins!

2011-02-02T09:36:00.000-08:00

Nonii, armsad Liina ja Sirle, kes te mu blogi tšekkamas käite ja leiate sealt laiutamas tühjuse. Not anymore! Ma teen ülevaate lõppenud sessist ning annan hinnangu alanud uuele semestrile.

Mul oli terve esimese poole peale kokku 6 eksamit, 2 labori aruannet, 1 kriitiline ülevaade, 1 küsimustiku koostamine ning 1 essee. Need on siis need, mis lõpphinde kujunemises rolli mängivad. Nagu teate, siis tuli mul jooksvalt lühiesseesid kirjutada, lugeda tohututes kogustes, küsimustele vastata, ise küsida jne. Samuti olen üsnagi intensiivselt tegelenud lõputööga, mis saab olema neetult keeruline ja huvitav, tekitades külmavärinaid iga kord, kui sellele mõtlen. Tulemused potsatavad kirja vormis koju märtsis. (APPPIIIIIII!!!). Hetkel on mul teada 11st hinnagust 7, kuid need pole lõplikud ning "päris" hinded saan märtsis. Sellepärast ei hakka ma midagi kõva häälega välja hüüdma, annan hiljem teada, kuidas läks.

Sessiooniperiood oli keeruline. I am not going to lye. Õppida tuli palju ja pidevalt. Aga konstantne teadmiste kontroll tegi protsessi kordades inimlikumaks. Pooldan seda meetodit nii palju rohkem, kui kogu krempli kupatamist kahte kuusse. Eksameid oli erinevaid: psühholoogiale tavapäraseid valikvastustega eksameid, avatud küsimustega eksameid, essee vormis eksameid; kirjatööd pidid olema kas 1500- või 2000-sõnalised. Erinevad ained andsid erinevatele ülesannetele erisuguseid protsentuaalseid osakaale. Nii näiteks moodustas sotsiaal- ja kultuuripsühhi lõpphinde 30% ulatuses kriitiline ülevaade ning 70% ulatuses 3-tunnine eksam. Taju ja kognitsiooni hinne kujunes aga 20% ulatuses valikvastustega eksami tulemusest ning 80%-ne osakaal anti esseele. Esimene semester uues ülikoolis sai kenasti lõpetatud ning võib enese üle uhke olla.

Uuel semestril jätkub mul tavapärane Meetodid ja Satatistika MSc psühholoogiale aine. Sel korral tuleb teha 3 eksamit ning grupitöö. Esmaspäeviti on mul Bioloogiline psühholoogia, mis on megakeeruline, iga teist sõna peab tõlkima ja siis ka ei mõista. Ostsin õpiku ja hakkan tasapisi läbi närima, küll ma lõpuks võitu saan. Hinne kujuneb esseest ning 3-tunnisest essee vormis eksamist. Absoluutselt pähe ei mahu, miks nad nii faktipõhises aines taolise formaadi valisid. Hapu on olla. Kõike seda ladina -ja inglisekeelset süsteemi pähe ajada ei ole kõige lõbusam. Aga noh, raske õppustel, kerge lahingus. Samuti võtan ma sel semestril Tervisepsühholoogiat, mis on minu jaoks täiesti uudne. Nagu ma aru olen saanud, siis hinne kujuneb 50% ulatuses esseest ning 50% määrab mingisugune tervist edendav projekt. Ning viimaks on mul homme Arengupsühholoogia, mille ESIMESEKS seminariks tuleb 150 lk lugeda. Hurrraaaa! Lappasin moodulikirjelduse läbi ning mida ma nägin: suuline ettekanne 20% ning midagi muud, (mis mind sel momendil enam ei huvitanud), 80%. Lahe! Saan oma hirmu, võõrkeeles teaduslikku tööd esitleda emakeelt kõnelevate inglaste kriitilise pilgu all, proovile panna. Lõputööga tuleb seda nii ehk naa teha.

Otsustasime, et kuna väga palju UKs enam elada polegi, siis tuleks teadlikult aega võtta ning käia rohkem igasugu põnevates kohtades ning üritustel. Esimene semester läks lennates ja nina õpikus. Nüüd ehk, kui kõik pole enam nii uus, näpistab rohkem vaba aega. Ostsime eile piletid etendusele "The Children's Hour" Keira Knightley'ga peaosas. Samuti lähme Leisiga üht tantsuetendust vaatama ning vaikselt plaanime reisi Oxfordi. Lisaks tuleb mulle 16. veebruaril külla Julia ning 23.ndal saabuvad UKsse Bianca ja Pets.

Maru ametlik ja koolikeskne postitus sai, aga mind näiteks väga huvitab, kuidas mujal õppimine käib. Ehk pakub teilegi mõnusa lugemise.

Love to you all from London!

Christmas break

2010-12-18T03:01:00.000-08:00

Tahan: õhulisi, pabervalgeid lumehangesid; istuda kodus aknalaual käes aurav kakao, ümber tekk ning vaadata hüpnotiseerivalt langevaid lumehelbeid; kallite inimeste südamlikke tugevaid kallistusi, mis annavad märku, kuidas mind oodati ning neid siis veel tugevamini kallistada, et vastata - mina igatsesin teid veel enam; silitada uudishimulikult nuuskivat siidpehmet kiisut; varastada tükikesi piparkoogitaignast ning need siis mõnuledes ära süüa; leiba, verivorsti, hapukapsast, kõrvitsat, pohlamoosi, hapukoort; kaminas prõksuvaid mänglevaid leeke ja mõtiskleda kõige üle, mis sel aastal tehtud sai; ikka veel ärevust tundes õppida pähe jõulusalme, jne.

Ma saan seda kõike, 20. detsember lendame õega koju. Karel peab 24.ndal kahjuks tööl olema, aga ta tuleb 25-28 ja siis uuesti 7.ndal. Esimest korda ülikooli jooksul tunnen tõelist kergendustunnet ja mõnu. Ses mõttes, et tavaliselt jäi jõuludeks meeletult suur koorem paberhunnikuid vihaste ootavate nägudega sulle otsa vaatama "Proovi ainult, me ei kao kuhugi!". Paberihunnikud on ka praegu täiesti olemas, ma ei tea, kas jõulumeeleolu tõttu või miks, aga nad naeratavad.

Esimesel semestril sain maha 5 eksamiga, ühe essee outline'iga, ühe labori aruandega ning uurimisteema täpse määratlemisega. Ja siis veel pudi-padi, mis iganädalaselt tuli ära teha. Ees ootab veel üks eksam, mis minu jaoks on kindlasti kõige keerulisem, üks laboriaruanne, üks küsimustiku koostamine, üks kriitiline ülevaade, üks essee ning lõputöö tarbeks aruande koostamine. Eksameid on olnud kergemaid ja raskemaid, ainus kontimurdev oli viimane Individuaalsete erinevuste oma. Pehmelt öeldes oli see prügi! Slaididelt polnud peaaegu, et miskit küsitud. Okei, raamatust siis, kust kogu vajaliku olin läbi töötanud. Muidugi küsiti seda mittevajalikku. Eksam ei testinud mitte asjadest arusaamist, vaid mälu. Saja kahekümnelt leheküljelt oli piisavalt palju sisulisi asju, mida testida, nemad tahtsid teada aga triviaalseid fakte. Muidugi tõstsid üliõpilased häält ning väljendasid oma rahulolematust, kuid nagu siiani välja on tulnud, siis ega juhtkond miskit ette võta. Tuleb tulemused ära oodata ja võrdlevad nad neid siis eelmise aasta omadega. Põhiprobleem jääb aga lahendamata. Tean kahe eksami ning laboriaruande tulemust ning need on mind väga rõõmsaks teinud, nii et eks see pidev tuupimine tasub end ära küll. Haahaa, nagu hinnete pärast õpiks, eks? Ei õpi, aga meele teeb ikka heaks, kui raske töö eest saab kiitust.

Bianca ja emme käisid vahepeal külas. Emme ja Leisiga käisime karjäärinõustamise koolitusel, mis mulle hiljem rehabilitatsiooniplaanide koostamisel väga kasuks tuleb. Kokku oli meid koolitusel tervelt 9 tükki (mis on megavähe), kõik teised olid professionaalsed karjäärinõustajad. Püüdsime Leisiga tarka nägu teha, ega muud üle ei jäänud. Ütleme nii, et meile madalamaid ootusi ei seatud. Sooritasime erinevaid ülesandeid, harjutusi, rollimänge, jne. Kui teise päeva lõpuks diplom ulatati, siis oli uhke tunne - ära tegime! Biancaga oli väga tore. Puhkusime enestele hoolega jõulumeeleolu sisse, lõõgastusime, shoppasime, sõime maitsvaid roogi, jms. What a pleasure!

Eile käisin kahe kursakaaslasega Mehhiko restoranis. Kolmas jäi kahjuks tulemata. Otsustasime, et oleme siiani vaid kooliseinte vahel kohtunud, tuleb keskkonda vahetada. Väga armas oli, meie vahel on mõnus usalduslik suhe tekkinud. Parempoolne must tüdruk on Adriana, vasakpoolne Charissa. Ma õpin nii palju nende mõlemi (ja selle kolmanda) eluviiside, religiooni, põhimõtete ning muu taolise kohta...väga valgustav on!

Hoolitsege oma hinge eest, armsad! Kauneid pühi!

Love to you all from London!

Esimesest poolest pool

2010-11-12T01:43:00.000-08:00

Ma teen hästi üleüldise sissekande, lihtsalt, et midagi oleks sest perioodist hiljem lugeda. Tegemist ootab Lab Report, Essay Outline ning õppida tuleb teisipäevaseks eksamiks.

Meil oli enrichment week, mäletate?. Algul otsustasin, et ma ei lähe siit kuhugi, teha ju nii palju ja bla, bla. Aga üks päev käis plõks ning ostsin Eestisse piletid. Ühelt poolt õige, teiselt poolt mitte nii õige. Väga tore oli armsaid näha ja seda loomulikult, aga kõike sai liiga palju. See on see, et hoia jah vihast looma puuris ning vaata siis, mis juhtub, kui välja lased. Mul oli umbes nii, ainult et ma ei olnud vihane, vaid liialt õppinud. Või noh, mis liialt, ma lihtsalt ei ole endale väga meelelahutust lubanud. Tulin siis naiivse lootusega koju, et ma päeviti õpin ning õhtuti saab sööma minna, sõpru näha, jne. Jeee right. Ega kedagi teist peale enese pole süüdistada ka. Teisalt, väga kena, ma ei taha pikka aega oma nosplit kuhugi pista. Rahulik kodune elu ninaga õpikutes would be just fine.

Esmaspäeval oli esimene eksam, õppida oleksin rohkem tahtnud, aga mis siin ikka. Ju siis oli vaja. Kergete killast teadmiste kontroll just polnud, aga ära ka ei tapnud. Minu armsatel sõpradel oli väga kehvasti läinud, üks neist puhkes lausa nutma. Pahasti oli muidugi, et meile määrati vale klassiruum, nii et osadel tuli eksam põrandal sooritada, kuna ruumi lihtsalt polnud. Samas andis õppejõud võimaluse teisel ajal tagasi tulla, nii et keegi maas ei peaks istuma. Minu meelest see nüüd nii big deal ei olnud, siiski tekkis sellest meeletult palju kära. Kursakaaslased üritavad eksamitulemuse 5-10% tõstmist või uuesti sooritamise võimalust läbi suruda. Eks ole näha, mis saab.

Lõputööga sain möllata. Käisin päev enne Eestisse sõitu potensiaalse juhendajaga rääkimas. Võib ikka mõni kopsu üle maska ajada. Naisterahvas oli vait nagu sukk ning soovitas koju lugema minna. Olgugi, et olen söömishäiretega seoses sadu artikleid lugenud, siis tema õnnis nõuanne oli seda veel teha. Ja kõik, muud midagi. Ma isegi ei viitsi kirjutada, kui mitu meili me temaga vahetasime ning mis ideed ma välja käisin. Lõpptulemus oli ümmargune null. Otsustasin kohe pärast kohtumist, et selle inimesega koostöö hakkab küll väga ühepoolne olema ning tuleb juhendajat vahetada. Lasin siis mõttes läbi kõik need õppejõud, kes oma uurimistöödest rääkimas käisid ning enim torkas pähe ärevushäirete teema. Härra, kes antud valdkonda uurib, annab meile statistika ainet ning kuidas veel, au ja kiitus vaid. Asja juures oli üks konks - ta tegeleb lastega. Nagu ma varem mainisin, siis pidid need, kes lapsi uurivad, oma research proposali esitama 1. novembriks. Tol hetkel oli selleni täpselt 4 päeva aega. Pärast tohutut sigimist ja sagimist, närvikulu ning juuste kakkumist sain oma ettepaneku valmis ning teele ta läks. Olen väga elevil. Hakkan pisikesi putukaid intevjueerima ning nendega katseid läbi viima. Teisipäeval kohtume juhendajaga näost näkku ja siis teeme reaalseid plaane edasi tegutsemiseks. Excitinggg.

Ma nüüd lõpetan, lürbin oma tee lõpuni ning viskun statistika maailma. Sau!

Love to you all from London!

Esimesed koolipäevad

2010-10-07T02:11:00.000-07:00

Ma vahel kardan midagi suure hurraaga välja hõigata, sest mõnikord juhtub, et asjad siis vastupidise suuna võtavad või midagi taolist. Aga ma ei saa ometigi jätta teid ilma emotsioonidest, mis mind valdavad. Nii et, here we go ja loodetavasti läheb kõik sama toredalt edasi!

Pikk paus on tingitud väga mõjuvast põhjusest - õppimisest. Juba praegu on ikka mõnusalt teha ning asjad hakkavad tasapisi kuhjuma. Mina, kui teada tuntud tahan-alati-kõik-ära-teha-nii-nagu-tarvis, hakkan ebamugavalt nihelema, kui miski ripakile jäänud ning püüan seega innukalt rajal püsida. Ma selgitan, mis meilt siis KU's (Kingston University) nõutakse ning mida meile antakse.

Minu tunniplaan näeb välja nõnda, et esmaspäeval on ained nimega Perceprion & Cognition ning Individual Differences. Teisipäeval toimuvad Methods & Statistics for MSc Psychology ja Social & Cultural Psychology. Neljapäeviti loetakse aga lõputööga seoses ainet Dissertation, kuid seda mitte igal neljapäeval, vaid ainult siis kui tarvis. Kõigis õppeainetes, v.a. Dissertation, peetakse kõigepealt loeng ning seejärel toimub seminar. Enamasti kestab üks aine kaks tundi (50 min loeng ja 1 h seminar), statistikas kestab loengule järgnev praktikum aga 2 h. Põhjus, miks loengud 50 minutit kestavad, on selles, et täistunniks peavad kõik järgmisesse klassi seminarile jõudma. Nii et iga loengu ning seminari vahele jääb mõnus sõelumine. Mind see absoluutselt ei häiri, hea on end enne suurt mõtetetormi sirutada.

Tundub naljakas, et mul vaid neli ainet toimub, eks. Aga nad on äärmiselt mahukad. Kui minu käest nüüd küsida, et mida ma targemaks pean, kas Tartu ülikooli või KU süsteemi, siis pean ütlema, et viimase oma. Ehk siis, kas saada suurepärane, kõikehõlmav ülevaade neljast valdkonnast või midagi 15st, siis nagu öeldud, valiksin kvaliteedi enne kvantiteeti. Tegelikult on mul kõik sellenimelised ained TUs juba olnud, aga mis jällegi erineb on sisu. Ma saan süvendatud teadmised, saan infot viimaste teadusuuringute kohta, saan teada, millised siiani kehtinud teooriad viimase paari aasta jooksul kahtluse alla on pandud, jne. Seega on haridus siin tõepoolest väga up to date.

Õppejõud on äärmiselt inspireerivad. Nad on üliõpilastele kuidagi nii lähedal ja annavad endast maksimumi. Näiteks on igas aines koostatud pikad moodulite (nii kutsuvad nad siin üht ainet) juhendid selle kohta, mis täpselt toimuma hakkab, millal, milleks, mida lugeda, mida lugeda neil, kes tahavad eriti süvendatud teadmisi, kuidas midagi teha, kust küsida, kui tekib küsimusi jne. Puust ning punaselt. Nii et on tõepoolest teada, mis sind semestri vältel ees hakkab ootama. Mina, kui uude süsteemi lülitunud vasikas, pidasin seda väga tervitatavaks. Kohustuslikku kirjandust paistavad nad siin igal aasta muutvat, et see ikka kaasaegsem oleks. Nii näiteks peame "Kognitisioon ja taju" eksamiks lugema õpikut aastast 2010. Õppejõud lõid Twitteri ning Facebooki kontod, et sinna siis teavitusi läkitada, samuti huvitavaid uurimusi lisada, ikka selleks, et meile asi põnevaks ning mugavaks muuta.

Ühes aines tuleb kirjutada novembri keskpaigaks essee outline, mis on põhimõtteliselt ülevaade ning esmaste mõtete esitamine lõpliku essee kohta. Seda ei hinnata, küll aga loeb õppejõud viimse kui ühe ideehakatised läbi, annab tagasiside, kas suund on õige, mida peaks arendama, mille peale mõtlema ning hindamisele kuuluva essee peab kirjutama sellest lähtuvalt. Taaskord eesmärgiga, et me kindlasti õnnestuksime. Selles aines on inimesi kokku üle 100 kindlasti. Igas moodulis saame pärast eksami, ülevaate, jms., kirjutamist tagasisidet. Seda tuleks kindlasti rakendada ka TUs. Mis kasu on eksami sooritamisest ja hinde saamisest ÕISi, kui hiljem isegi ei tea, mis sai valesti kirjutatud. Tähendab, kasu on muidugi, aga saate aru küll.

Kõigis ainetes toimub eksam. Kuna statistika kestab aasta otsa, siis seal on kokku üks neli eksamit. Samuti tuleb igas aines kirjutada kas siis essee, ülevaade, laboriaruanne, vms. Igaks nädalaks peab lugema mitu atriklit, õpikupeatükki. Nendest lähtuvalt tuleb kirjutada kriitilisi lühiesseesid, vastata küsimustele, jne, mis me seminarides lahti räägime. Seega ütlemine, et iga aine kohta peab nädalas 11 h iseseisvat tööd tegema, vastab absoluutselt tõele. Unustamata pisiasja, et õpin võõrkeeles, seega võtavad teatud asjad kauem aega. Näete nüüd, miks ma pole saanud mahti blogi kirjutada...nuuks.

Nagu nad otsast peale on kõnelenud, siis aktiivne sõnavõtmine on siin tõepoolest au sees. Üliõpilastele kohe meeldivad seminarid, nad ootavad neid õhinaga. Mina, väikest viisi sotsiaalfoobik, kartsin alguses hirmsasti, et kuidas ma küll pean hakkama väga austatud õppejõududega vaidlema, neid proovile panema. Aga teate, ma olen oma suu juba paaril korral lahti teinud ning väga põnev on. Kuitahes mõtte ning kontsentreerumisega ma ka loenguid ei kuulaks, siis aktiivset seminari sellega ei asenda. Ma jagan omi mõtteid kursakaaslastega, nemad käivad välja ideesid ning nii me seal sõbralikult jageleme.

Mul on tekkinud üks grupp, kellega ikka loengust-seminarist loengusse-seminari vantsin. Ma pean ütlema, et olen neist pisut usinam. Eelmiste nädalate seminarideks olin ainsana kõik ära teinud ja muidugi jagasin rõõmsalt oma materjale. Nad tegid seepeale suured silmad ning olid väga tänulikud. Mis mul vahet, ise saan ju kasu õppimisest ning hiljem eksamil lihtsam. Statistikas on kujunenud nõnda, et istun kõrvuti ühe teise äärmiselt usinaga. Temaga saame pisut enam õppetöösse puutuvat arutada. Ei, aga need tšikid on lahedad. Nii äärmiselt väga eriti põnev ja naljakas on meil see suhtlemine. Üks neiu on kohalik must, äärmiselt otsekohene ja avatud, teine Sri Lankalt pärit, kuid aastaid siin elanud, samuti sõbralik ning avameelne. Kolmas on veel, aga teda on pisut vähem näha ja ma ei tea tüdrukust veel suurt midagi. Ma tundun neile eriti eksootiline ja põnev, nagu mõni uus mänguasi. Seda ainult parimas mõttes. Nii me siis vastastikku ikka naerame üksteise ütlemisi, samas ega keegi individuaalselt aru ei saa, mis see teist nüüd täpselt naerma ajas. Külla tahavad tulla, võtan rõõmuga vastu. Teisipäeval mindi kursaga pubisse, kuid mina kahjuks ei saanud ühineda, sest õeke ootas. Loodetavasti tuleb neid istumisi veel ja veel, sest suhteid on vaja luua, see on äärmiselt oluline. Vähemasti minu jaoks ning minu meelest!

Mis veel...ahjaa, lõputöö peame esitama järgmise aasta 20. septembriks. Täna on taaskord selline informatiivne loeng ses osas. Eelmisel nädalal käis oma uurimisvaldkondi tuvustamas kolm professorit, täna peaks tulema neli uut. Järgmisel nädalal veel neli. Seejärel tuleb meil juhendaja valida, temaga kokku saada (seda pidevalt terve aasta vältel), arutada ning arutada. Ühtki psühholoogia lõputööd pole lubatud teha Eetikakomisjoni loata. Seega tuleb kiiremas korras teema valida, selgeks teha keda, kuidas uurima hakata, seejärel peab täitma triljon dokumenti, et need siis Eetikakomisjoni esitada ning vastust ootama jääda, kas idee on vastuvõetav. Aega võtab see vähemasti kuu ning enne seda miskit teha ei tohi. Kui andmeid tahetakse koguda lastelt või mõnelt muult haavatavalt valimilt, siis tuleb veel teine triljon dokumente täita politsei tarbeks, noh, et oleks kindel, et sa mõni pervo pole. Juba novembriks tuleb lõputööst esmane ülevaade esitada, nii et ega loorberitele puhkama ei saa just jääda, sest seks ajaks peavad ju kõik load olemas olema.

Oeh... veel tahaks kirjutada ja siis veel, aga hetkel pole rohkem aega. Ma olen väga rahul, et tegin otsuse siia tulla. Ma tunnen end kui indiviid, mitte massi kadunud mutrike. Jah, on raske, on väljakutsuv, on väsitav, aga nii peabki. Ma taban end päevas mitut psühholoogia uurimust lugemas, mida mul pole aega lugeda, aga nii huvitav on, sest õppejõud tekitasid uudishimu. Ma hakkan reaalselt tajuma, et minul, kogemusteta üliõpilasel, on õigus ning kohustus suu lahti teha ning hirmuta kriitikat/kiitust jagada. Pole õiget, pole valet, on sinu, kui väljakujunemises psühholoogiateadlase, isiklik arvamus. Ning see loeb!

Love to you all from London!

Äärmiselt põnev olemine

2010-09-16T10:20:00.000-07:00

Hei-hei, armsad.

Möödas on kolm äärmiselt põnevat ja sisutihedat päeva. Teisipäeval sammusime Makoga kooli enrolment'i tegema. Vägisi püüdsin teed meelde jätta. Kokku tuleb mineku tarvis varuda h aega, mis pole üldse nii hull, kui esmapilgul näis. Saabusime üsna varakult, kuid sellest hoolimata oli juba liiga palju õpilasi kogunenud ning meil paluti järgmisel päeval naasta. Pihku pisteti mulle roheline lipik, mille ettenäitamisel pidin kolmapäeval eelisjärjekorras sisse pääsema. Päris tühja see käik siiski ei läinud, kuna saime tehtud NUS Extra kaardid, millega üliõpilased igasugu soodukaid saavad, küll poodides, küll kinos, küll toidukohtades, jne. Käisin piilusin vanu psühholoogialaboreid, kuhu siseneda sai ainult mingisuguse kaardi näitamisel, seega õnnestus mul vaid aknakesest piiluda, mis teoksil. Labori kõrvale seinale olid kinnitatud Kingston Univesity kollektiivi poolt viimati publitseeritud teadusartiklid, mida lugedes tõusis minus austusvärin. Luusisime Makoga veidi Kingstoni peal ringi, tegime pilti, käisime Itaalia restoranis "Carluccio" einestamas ja seadsime sammud koju tagasi.

Peahoones on suve jooksul veidi remonti tehtud: koledad vanad vaibad ilusate uute vastu vahetatud, koridorid laiemaks ehitatud, jms. Üldse on KU tarbeks hulgaliselt raha eraldatud, et nad kõik viimseni korda teeksid ning uusi maju ehitaksid. Eriti tore, et mul pooled ained uusimas hoones toimuma hakkavad.

Kolmapäeval läksime siis uuele katsele. Õnnestus. Järjekorras seistes tutvusin India neiuga, kelle vanemad olevat juba aastaid Londonis arstina töötanud, aga neiu ise elavat siiani Indias. Juttu sai aetud ka ühe Pakistani noormehega. Kõik läks äärmiselt sujuvalt, mulle tundus, et sujuvamalt kui nii mõnelgi teisel. Nad olid tõesti nii abitud ja segaduses. Aitasin sakslasest poisile selgitada, et enrolment'i eest maksta ei tule, kohalik staff member sellega hakkama ei saanud. Teine nii kurvalt seletas, et ta ei võtnud täna raha kaasa ja et kas ikka kindlasti saab oma Student ID. Inimene, kes peaks oskama abistada palus noormehel finantsosakonnaga ühendust võtta, like whaaaat?! Otseloomulikult ei pea keegi maksma, et ainetele registreeruda ja ID saada, nii ma seal seda siis selgitasin. Pilti tehti, sain üliõpliaspileti, käisin esitasin finantsi vajalikud paberid ning täitsin ankeedi pangaarve avamiseks. Lubasid varsti helistada ja teada anda, kas õnnestus.

Õhtul käisime Kareli, Mako ja Rikoga Eesti Gildi teise hooaja avaüritusel London City Gildi majas Brewer's Hall'is. Kohal oli meie austatud president Arnold Rüütel ja 150 tubli ning tragi eestlast. Poistel terve õhtu silmad särasid, mitmed ettevõtjad jagasid nõuandeid ning majanduse tegelastelt sai kratist kinni haarata ja juttu puhuda. Mina sain lähemalt tutvutud noore Eesti neiuga, kes Londonisse õppima asus ning mehega, kes siin juba mitmeid aastaid töötanud. Väga uhke ja patriootlik, armas ning väärikas üritus.

Ning tänane, oh see, tänane. Ma arvan, et TÜs ei tutvunud ma aasta jooksul ka nii paljudega, kui siin täna. Hoolimata vähesest unest ajasin end kl 6 üles, pesin ja kasisin ning seadsin sammud esimest korda üksi kooli poole. Ma eksisin ära umbes 6 korda, väga hästi. Järgmine kord püüan poole edukam olla. Kui rongijaamast väljusin astus mulle ligi poiss, kes küsis teed Rose Theater'isse, ka mina olin sinna suundumas, sest aset leidis Essential Welcome and Orientation Day. Läksime siis koos ja läbi häda saime hakkama. Noormehe nimi on Awi ning ta on pärit Viinist, tema kaudu sain tuttavaks väga toreda Evelyniga, kes on samuti Viinist. Vestlesime pikalt ning asusime seejärel kuulama tervituskõnesid, mis olid humoorikad ja toetavad. Nad on siin äärmiselt abivalmid ning rõhutavad igal sammul, et EI tohi karta nõu küsida. Edasi viidi meid Kingstoni tuurile, mis oli äärmiselt mõttetu, kuna giid absoluutselt ei suvatsenud tarka juttu ajada ning loivas omaette, aga vähemasti sai uute inimestega tutvuda. Niisiis suhtlesin ma üliõpilastega Indiast, Itaaliast, Gruusiast ja Austriast. Seejärel läksime ülikooli, kus pakuti kehakinnitust. Kohvikus sain tuttavaks lätlanna Olagaga, kellega möödus ülejäänud päev. Suhtlesime vene keeles ja las ma nüüd ütlen, et kuradi palju on meelest läinud, nuuks, aga küll saab, praktiseerima peab. Tore Saksa poiss, Christian, tuli rääkima, ka temaga sai telefoninumbreid vahetatud. Mu kontaktide nimekiri telefonis täienes väga jõudsasti ning tore on. Seda ma siit otsima tulingi - uusi tutvusi ning kogemusi.

Kell kaks algas magistrantide seminar UK õppimis- ja õpetamismeetodite kohta. Peamiselt rõhutati, et õppejõududega tuleb suhelda, nende teooriad proovile panna, küsida, küsida, küsida. Iseseisvalt palju tööd teha. Mõte, millega on kindlasti naljakas harjuda, et hinne A algab alates 70%-st ning nagu täna korduvalt rõhutati, siis 70%-i näol on tegemist väga hea tulemusega, et harjugu me kohe ideega, et siin 75%-100%-st tulemust praktiliselt ei pandagi. "That's the way we, brittish people, are used to and I don't know why! If you are getting 60-70% then you're an excellent student". No kena, ma siis vähemasti tean. Ettenähtud on kaks vaheaega: Christmas and Easter brake. Lõputöö tuleb enamasti septembris või oktoobris esitada ning minu kursuse ametlik lõpp on 30. november. Diplomi saan kätte eelpool nimetatud Rose Theater'is, kus õppejõud viskas täna nalja, et püüdke siis lõputseremoonial mitte pikali käia. Pärast seminari olin juba väga väss ning seadsin sammud koju, kordagi eksimata. Evelyn kutsus pubisse, kus toimub järjekordne üritus, aga jaksu üldse pole. Panen auru homsele, kui lähme Awi ja Evelyiniga Roller Discole. Nalja hakkab saama :D

Nats udune mina Eesti Gildi teise hooaja avaüritusel!

Tublid, tragid eestlased!

Meie mitteinformatiivne giid.

Tervituskõneleja Rose Theater'is.

Toredad Awi ja Evelyn.

Kolmapäevase enrolment'i järjekord, kus mina seisma EI pidanud.

Täna Rose Theater'is paluti kõigil püsti tõusta ja õppejõud hakkasid hõikama erinevaid paiku, need, kes oma päritolumaad kuulsid pidid istuma. Mis te arvate, kas Eestit hõigati? Noup, see-eest karjus Liine kõva häälega "ESTONIA!" ning istus uhkes üksinduses oma toolile.

International Welcome Center.

Liinu uue hoone ees.

Renoveeritud laiemad koridorid ilusate uute vaipadega.

Love to you all from London!

Round 2

2010-09-12T03:41:00.000-07:00

Hei, babies...

I'm back in London. Veidi on imelik, aga valdavalt tunnen nagu polekski viimast nelja kuud eemal veetnud. Nii hea on üle pika aja taas suurlinnaelu nautida. Lennujaama oli mulle tellitud private taxi, juht hoidis kohusetundlikult käes silti "Linee", mina see olin. Hinna tegid nad ülinormaalse, see pidavat olema Londoni üks odavamaid taksoteenuseid. Metroo või rongiga sõites maksnuks ma vaid mõned naelad vähem. Oeh, aga olin unustanud, mis tähendab Londonis autoga liiklemine. Me istusime sajas ummikus ning juht oli hullumas, kirus ning laulis omaette viisikesi. Lõpuks ma siiski kohale jõudsin. Kuna Karel oli tööl, siis andis võtmed mulle üle Margot, kes on nüüdsest oma kaaslasega meie naaber. Eestlased koonduvad! Evelin, Antonio, Margot ja Riko on ühes majas, mina ja Karel kõrval elamas. Jutustasime Makoga ning asusin siis oma asju lahti pakkima. Varsti saabus Karel.

Evelin ning Antonio said vahepeal lapsevanemateks. Käisime nende imearmsat printsessi kaemas. Ta on niiii pisike ja niii habras. Täna on taas plaan noort pere külastada. Kinno oleme jõudnud juba kahel korral ning ehk lähme täna jälle. Eile käisime itaalia restoranis "Donna Margherita". Tegemist oli sellise romantilise kohakesega, kus pakuti maitsvaid koduseid toite. Teist päeva on meil käsil suurpuhastus, millega tahaks esmaspäeva õhtuks maha saada. Siis on õige tunne alustada uut põnevat etappi.

Armas ja romantiline "Donna Margherita".

Tõestus sellest, et olen elus! :D

Magistriõppe ained tahan läbida ühe aastaga. Lõputööd kirjutavad nad siin suviti ning esitada tuleb see millalgi sügisel või talvel, polegi täpselt mõistnud. Seega plaanin siia jääda enam kui aastaks. Aineid kokku on kaheksa. Need, mis keerulisemad tundusid valisin esimesel semestril tegemiseks. See, kas nad kõik ka sel ajal toimuvad, on hoopis teine küsimus, vastuse saan teisipäeval kui lähme Makoga enrolment'i tegema. International students'idele on seks tarbeks kaks eraldi päeva - 14. ja 15. september. Enrolment'il registreeritakse meid ainetele, kontrollitakse, kas raha õpingute eest on makstud, tehakse üliõpilaspilet jne. Eks ma räägin siis lähemalt kui kõik läbitud.

Omaette tore on kindlasti kooli jõudmine, esimest korda sõidan sinna rongiga. Ümberistumisi minu teada teha ei tule, aga rongijaamast kooli peab üks 20 mintsa vantsima, mis on kõik kena, aga arvestades minu orienteerumisoskust, siis on hirm naha vahel küll. Ma ausõna võtan kaasa pastaka ja paberi ning kui Mako mulle teed näitab, siis hakkan seda üles märkima. Teine võimalus on muidugi, et ma püüan maršruudi meelde jätta ning järgmisel korral kui üksi pean hakkama saama, siis lähen vastupidiselt oma sisetundele: nii sa tahad paremale pöörata, järelikult pööra vasakule. Aga see on riskantsem.

Ülikool on korraldanud niivõrd palju igasugu üritusi, mille eesmärk on aidata õpilastel tutvuda õppejõudude ning kaaskannatajatega/õnnelikega. Mina olen end esimese hooga registreerinud Essential Welcome and Orientation Day nimelisele südmusele, samuti on plaanis KUSU Freshers' Ball, kus esineb Ministry of Sound ja toimub silent disco. Tegelikult on veel tosin lahedat asja, mida tahaks näha/kuulda/teha, aga liisk langes esimese hooga eelpool nimetatule. Samuti on Inglismaal kombeks esimese aasta õpilastele korraldada Induction week, kus räägitakse, mil moel kõik toimuma hakkab. 23. septembril kõneldakse kursuse üldisest korraldusest (2h) ning tutvustatakse Learning Resource Center'it (1h), õhtul aga on kõik magistrandid oodatud Drinks Reception'ile. 24. toimub eraldi statistika sessioon (2h), kus siis arvatavasti selgitatakse, mis meid ses aasta pikkuses aines ees ootab ning eeldatakse, et kohe ka käed külge paneme. 27. septembril algab kõik viimaks pihta.

Ma hoian teid jooksvalt oma tegemistega kursis. Praegu ootab küürimist aga meie armas kodu. Tsau-pläu.

Love to you all from London!

Elevil

2010-08-27T18:41:00.001-07:00

Alustan taas blogimisega. Minu tee viib Londonisse 9. septembril, ehk vähem kui 2 nädala pärast. Olen äärmiselt elevil ja tunnen pisut hirmugi. Eile eksmatrikuleeriti mind Tartu Ülikooli magistriastme õppekohalt. Teadaannet lugedes käis jutt südame alt läbi. Ise ma selle otsuse tegin, aga ikkagi on kurb, et TÜga on vähemasti mõneks ajaks ühel pool. Ma poleks eladeski arvanud, et oma kohast loobun, aga eks see on see ütlemine, et "life is what happens to you while you're busy making other plans".

Ma olen koolilt igasugu põnevat informatsiooni saanud, aga otsustasin seda jagada siis, kui kõik päriselt pihta hakkab. Minu arusaamist mööda algavad loengud 27. septembrist. Enne seda on miljon üritust ning kohustust, but still, kas te saate aru - 27. september hakkab kool. Hurraaaa! Ootan ja värisen! Annan siis kõigest teada.

Love to you all from Tartu!

Uus lehekülg

2010-06-19T14:47:00.000-07:00

Tsau, mu armsad!

Küsite, miks ma ei blogi? Olen Eestis, vastan. Kuna mu veebipäevik kannab nime London (haahaaa, mul on uus taust, väääga teemakohane), siis tundub, et "päris" kodus olles ei tule ning ei pea update tegema. Siiski tahan kirjutada enesele nii olulisest, et need, kes veidi kaugemal mu tegemistel silma peal saaks hoida ja eelkõige, et endal oleks võimalus kogetut aastate pärast meenutada.

Nagu öeldud, olen Eestis ning seda alates 8. maist, ehk Türgist lendasin mina Tallinna, Karel Londonisse. Kõva häälega ma oma tulekut ei reklaaminud, kuna tahtsin Kadit sünnipäeva puhul üllatada. Läks korda. Nii oligi, et päris paljud avastasid varem või hiljem, et olen tagasi. Valdavalt möödusid päevad Tartu armsas rampsis või kodus kirjutades-tuupides. Täpselt 10 päeva tagasi sain kätte bakalaureuse kraadi romanistikas, heh, olen siis nüüd peaaegu hispaania filoloog. Panen rõhu sõnale PEAAEGU, sest olgem realistid, isegi imeinimesest ei tehta pärast kolmeaastast nullist keele õppimist filoloogi. Siiski, diplom ulatatakse mulle 30. juunil kell kaks ajaloo muuseumi valges saalis. Kõik, kes arvavad, et mulle tuleks seks puhuks õnne soovida, tulgu kohale. Ole(ksi)n väga rõõmus!

Teate, kui kaua ootasin, et see koorem mu õlult langeks. Kuidas ma ei suutnud nautida oma psühholoogia bakalaureuse saamist, sest kogu aeg tiksus pea kohal ähvardav rünkpilv, mis meenutas, et miski nõuab enesega veel tegelemist. Kuidas ma paaniliselt kartsin, et ei oma piisavalt oskusi hispaania keeles töö kaitsmiseks, hirmus oli mõtelda, et äkki ma ei mõista, mida minult kaitsmisel küsitakse ning kui mõistangi, siis kas vastata ka suudan, jne, jne. Nüüd, mil see kõik on möödas, sõudis pilv kaugustesse ning asja tal mu pea kohale enam pole. Mul on piiramatu vabadus tegeleda oma suure kirega, saan lõpuks lugeda kõiki neid psühholoogiaraamatuid, mida olen suveks soetanud, teha ära kursused, oodata põnevusega magistrantuuri. Ma kaalun tõsiselt ühe aastaga kraadi tegemist, peangi kooli kirjutama ning küsima, kas nad saavad mind ümber tõsta. TOEFL neile kohale ei jõudnud, näis, mis sest saab.

Karel jõuab homme Eestisse, ta jääb siia kaheks nädalaks. Saame koos jaanipäeva pidada, pulmas käia, Pärnut, Tallinna ning Otepääd külastada, minu lõpetamist ning meie aastapäeva tähistada ja kindlasti palju muud põnevat ette võtta. Mina olen Eestis valdavalt terve suve, juulis millalgi lähen Londonisse ning ehk võtame mõne kaugema reisigi plaani.

Ma olen õnnelik!

5 päeva magamata, mõned päevad söömata, aga kirjeldamatult õnnelik. Jänese kinkis meeletult kallis õeke, kes mind nii toetas ja innustas. Leisi istus kaitsmisel 7 tundi ilma, et ta sõnakestki mõistnud oleks, ta lõikus mulle kurki ja krabipulki kui mul toit alla ei tahtnud minna. Karu tõi Kadi, kes oli mu kõrval iga jumala päev ning süstis usku ja motivatsiooni. Pildi klõpsis Bianca, kes jutustas minuga kuni varajaste hommikutundideni ning toetas. Ma olen teile südamest tänulik. Ning ma teeksin kohutavat ülekohtu jättes tänamata kõiki, kes te olemas olite. Päris tõsiselt, teie toetuseta oleks nii palju raskem olnud. Aitäh, aitäh, aitäh... Sügavalt südamest aitäh!

Love to you all from Tartu!

Kalkuni pildiseeria 4

2010-05-06T13:00:00.000-07:00

Nuuks, homme on viimane päev päikese käes lällutada!

Love to you all from Belek!

Kalkuni pildiseeria 3

2010-05-04T08:08:00.000-07:00

Update, kallid. Alustage alt. Kuna kiirustan pessu ja sööma, siis ei jõua iga pildi alla juttu kirjutada, aga peamiselt on postitust pühendatud söögile, restoranile, eilsele akrobaatika etendusele ning veepalli võistlusele, mille Kareli meeskond võitis :) Enjoy!

Love to you all from Belek!

Kalkuni pildiseeria 2

2010-05-03T07:19:00.000-07:00

Meil on pisike hingetõmbe paus, ma laadisin pildid arvutisse ja viskan kiirelt paar ülesse nii kaua kui Karel pikub (PS! Pikub on niiii armas sõna)

Tegime paadiga väikse tiiru

Meie rõdu on parempoolne

Veepark

Okouuu, Trooja hobune veepargis

Limpsab

Hiiglama rõõmus, et kohale jõudsin

Sammun merre

Konnapaoeg

Õnnelik musi

"Oota, ma veel mõtlen, millist poosi võtta"

Meie bassu

Lill ja mutukas

Tere lill!

Love to you all from Belek!

Kalkun, algus

2010-05-02T13:08:00.000-07:00

Nii kallud, teile mõeldes teen eilsest saabumisest ja tänasest ülevaate, lisan mõned pildid ka. Nagu ma varem ütlesin, siis otsustasime seekord lebotamise kasuks. Seetõttu panime rõhu hotelli lõbustusetele, mis meie jaoks tähendas, et mida rohkem ühest kohast saab, seda parem. Absoluutselt ei pidanud pettuma. Aga alustan otsast...

British Airways tegi lennu äärmiselt mugavaks, ei olegi enam harjunud, et taolist poputamist saab. Neljatunnise istumise muutis talutavaks ka "Gilmore Girls'i" paar osa. Jõudsime kohale kella poole üheksaks õhtul. Esimene miinus oli teenindus lennujaamas, mis oli viisakast suhtlemisest kaugel. Autojuhti pidime ka ise taga ajama, õnneks leidsime üles. Hotell avaldas juba esmasel vaatlemisel muljet. Aga jälle see teenindus. Nad olid küll viisakad, aga lihtsalt veidi lamba kalduvustega. No offence! Retseptsioonis ei osanud nad neti kohta infot anda ja väidetavalt ei pidanud wifit olema, tegelikult on see täitsa olema. Samuti ütles neiu, kes meid tuppa juhatas, et šeifi pole, ka see oli olemas. Ma ei väida, et neil teeninduskultuur puudub, aga näiteks Londoniga ei anna seda kuidagi võrrelda.

Tuba on väga mõnus, ruumikas, kenasti sisustatud, suuuure vannitoaga. Kapid võiks rohkem mahutada, aga saab toime. Taevani kiidan hotelli väljanägemist ja lõbustusi. Siin on kino, mänguderuum, piljard, keegel, veepark, delfinaarium, spaa, erinevad poed, mitmed restoranid, pubid ja kohvikud, klubid jne. Korraga ei tule kõik meeldegi. Eile õhtul käisime jalutamas, saime osaks ilutulestikule, mida muide korrati ka täna. Samuti toimus eile õues suur pidu, vägeva lavaga ning supermuusikaga. Meelelahutusprogrammid vahetuvad igal õhtul. Kogu söök ja jook, k.a. alkohol, on tasuta. Täna nautisime näiteks mõnusaid mojitosid. Veidi nuriseksin toidu üle. Ööpäev läbi on lahti hotellis üks restoran, kuhu me eile suundusime, kuna nälg näpistas. Toit oli aga väga kesine. Ka olen ma paremaid hommikusööke mekkinud, samas lõuna- ja õhtusöök oli väga maitsev, valik äärmiselt rikkalik, midagi igale maitsele.

Öösel sain magada ainult neli tundi. Ärkasime ning sõime hommikust. Seejärel kohtusime giidiga, kes tutvustas meile erinevaid ekskursioone. Olgugi, et leppisime kokku, et seekord ei turistita, siis ühe tuuritamise võtame ikka ette. Eks näis, mille kasuks lõpuks otsustame. Karel oli päris kindel, et tahab Türgi sauna erinevad protseduurid läbi teha. Nii läkski. Saunast saabudes ta nägu igatahes säras, rahule jäi. Minu äärmiselt õrnale nahale tundus kogu kraapimine ja koorimine liig, seepärast otsustasin ma meie hotelli spaas aroomimassaaži kasuks. Ilmselt panen homme aja kinni. Saime täna veel veidi päevitada, süüa lõunat ja õhtust. Välibaaris tõmbasime vesipiipu ning jõime teed. Kümneks läksime kinno. Selline see meie päev sai. Ilm on suurepärane, homsest kuni nädala lõpuni lubab 28-29 kraadi. Loodus on imeline. Lihtsalt vapustav oli varahommikul roheluses jalutada, samal ajal kui saksofonist keset väikest silda viisikesi mängis. Saadan teile päikest!

PS! Ma olen jumala sillas Miki-Hiire pildi pärast, sest no kuulge, kui suur on tõenäosus, et panen selga oma Miki särgi ning restorani sissepääsu juures on staar isiklikult kohal. Jeeiii!

Love to you all from Belek!

Meenutused möödunust

2010-04-29T13:21:00.000-07:00

Miljon vabandust, et ma taaskord nii kaua ei ole kirjutanud. Pole üldse mahti saanud. Püüan oma mälukese tööle panna ja meenutada tähtsamaid sündmusi viimasest sissekandest alates. Esimesena tuleb pähe piknik Hyde Park'is. See oli laupäev, mil Karelil on kella üheni töö. Ahjaaa, laupäevast pühapäevani tegime kevadpuhastust, kõik läikis teise päeva õhtuks nii, et silmadel hakkas valus. Anyways, laupäeval pärast koristamist suundusime poodi, ostsime head ja paremat ning piknik võis alata. Kuna seks ajaks oli kell juba seitse õhtul, siis oli üsna jahe, aga see ei morjendanud meid kumbagi. Pealegi tegi siider seest soojaks. Istusime seal ja nautisime.

Eelmisel nädalavahetusel oli Efka sünna. Olime algul nende korteris ning pärast läksime baari/klubisse. Sain tuttavaks mitme eestlasega, ajasime juttu ja puurisime elu. Baar oli selline mõnus inglisepärane, kuid samas mitte liiga pubilik. Öö lõpetasin Leisu ja Rodi juuest, kes saabusid ööklubist, jalutasime öises Londonis, sõime pastat ning viie paiku saime tuttu.

Järgmisel päeval käisime Efka vanas töökohas söömas. See asub Camdeni turul ja on hiiglama suur ning võimas. Kuna Evelinil oli käpp sees, siis saime igasugu einevaid roogasid proovida, alates sushist, pardist, kanast, sealihast, lõpetades šokolaadikoogi ja jäätisega. Evelini sõbranna Tuuli teatas resoluutselt, et Camdeni turg on must ning see tuleb ära näha. Tõepoolest, väga kirju seltskond, palju karvaseid ja sulelisi, punkared, rokkareid. Kindlasti läheme sinna tagasi terveks päevaks, et siis mõnuga shopata. Niisiis, ma olen nüüd ka üks neist, kes arvab, et kui Londonisse tulla, siis Camdeni turgu peab nägema!!!!! Õhtul käisime Leisu ja Rodiga kinos.

Otseloomulikult olen ma vahepeal mitmeid kordi kinno jõudnud, enamasti kahjuks pettunud, aga on ka paar väärt vaatamist olnud. Muidu eksisteerin siin tasakesi, kirjutan mitmeid tunde päevas, õpin, vabadel momentidel loen, teen trenni, parasjagu sotsialiseerun. Täna pesin kõvasti pesu, koristasin ning pakkisin. Ülehomme lähme Türki, pühapäeval pidi seal 28 kraadi olema. Hurrraaaa! Olen enam-vähem nii sättinud, et saaksin rahulikult puhata, aga teades ennast, siis päris lõputööd kirjutamata ma kindlasti ei saa.

Ostsin Raxa soovitusel "In treatment'i" esimese hooaja, ei suuda ära oodata, et seda vaatama hakata. Ka ostsin ma "Minu veetleva leedi" ning "Chicago" DVDd, et Karelit nendega Türgis bassu ääres piinata. Jah, ja tahate te teada telepaatia vigureid. Kui ma poes olin, siis ostes "Gilmore Girls'i" 2-6 hooaja DVDsid mõtlesin oma klassiõe Karmeni peale, kes minu mäletamist mööda seda sarja armastas. Usutlesin, et "Grey Anatoomia" ralli sai ammu läbi, vaja on uut laadimise allikat. Lisaks siis sellele "In treatment'ile". Jah, seriaalid laevad mu patareid täis. Ning täna vaatan, et Kamme istub ilusasti mu follower'ide seas. Eile mõtlesin Karmenile ja täna annab ta endast märku. Me pole liiga kaua suhelnud!

Järgmisena raporteerin loodetavasti päikselisest ja ilusast Türgist!

Love to you all from London!

Närviline vaikus

2010-04-16T09:24:00.000-07:00

Leia pildilt Liine ja Mindy?! :)

Taas olen ma kuss olnud pea nädala. See on selline närviline tasa olemine. Toksin ja toksin oma arvuti taga, kuigi väljas on kevad ja tahaks õue. Rõduuks on see-eest iga päev lahti, et päike saaks paitada ja jõgi vaikselt sosistased voolata. Ahvatlus välja joosta on suur, siiani olen suutnud vastu panna, mis mul üle jääb. Lõputööd kirjutan ning olen pisut graafikust maas tänu hambaintsidendile. Sellest see närvilisus. Sees keerab ja juba ei ole taas söögiisu, nagu eelmiselgi aastal. Need lõputöö kirjutamised on piinarikkad, ma ütlen! Kaitsmised veel hullemad!!!

Otsustasin endale rulluisud muretseda. Kui me mõned nädalad tagasi Efka ja Antonioga kodu juures mööda riverside'i jalutasime, siis avastasin enesele üllatuseks, et pagana ilus on. Ma ei tea, miks ei ole me varem mahti saanud seda teha. Eelmisel nädalavahetusel võtsime plaani Thamesi kaldal einestada, mõnus täislaetud patarei tunne tekkis. Kuna jalakäiatele on ehitatud mugav, sile asflattee, siis täna rõdul kõlkudes otsustasin, et tuleb rullitamine meelde tuletada.

Kingstoniga nii palju, et tellisin inglise keele testi ja palusin Londoni poole teele saata, eks ole näha, kas kohale ka jõuab. Samuti õnnestus ülikoolil mind kategoriseerida, kui overseas studenti, mida ei ole ma kohe mitte. Nüüd pean mingisuguse vormi täitma, ära saatma ning seejärel tõstavad mind EU klassi. See omakorda tähendab, et õppemaks on võrdne kohalikega, mitte nagu neil vaestel overseas omadel, kel tuleb poole rohkem maksta.

1-8 maini puhkame Türgis. Otsustasime, et seekord peaasjalikult lebotame. Enamasti oleme Kareliga tõeliselt aktiivsed turistid, viimane asi, mida jõuame on päikese käes praadimine. Not this time! Valisime hotelli, kus oleks võimalikult palju käe-jala juures, nii et ise lillegi liigutama ei peaks. Ootused on kõrged! Eks ole näha, mis sest saab. Ma kardan, et nädal aega päevitamist/ujumist/lebotamist/söömist on siiski liig, mis liig. Kuigi tuleb tunnistada, et praegu kõlab see küll ahvatlevalt.

Korteri lepingut tuleb pikendada. Mäletatavasti pidime kaks kuud ette teatama, kas tahame edasi jääda või ei. 21. aprillil saab see "kaks kuud" periood täis, aga juba nad jahmerdavad. Lepingut muuta ei saa ja blablabla. Me tahame lepingut muuta ses osas, et enam 8 kuu raha korraga peo peale ei tuleks maksta, vaid ikka kuu kaupa. Garantii on neil nüüd olemas, et me minema ei plaga. Muidugi kui Karel neiu agendile ütles, et tahaks ülemusega rääkida, siis kukkus tibin kokutama. Esmaspäeval loodetavasti saame mingeid uudiseid. Ning armsat neiu agenti saame näha, sest ta tuleb kellelegi korterit näitama, kuna tolle perspektiivse uue üürniku oma pole veel valmis. Same old, same old! Tundub, et nad enne neid kortereid valmis ei teegi, kui on lootust, et keegi sisse seab. Meiega oli ju samuti.

Igatsen väga kevadist Otepääd ja kasuisa juures murul vedelemist. Mais, juba mais saab. Tõenäoliselt küll koos sõber arvutiga, aga ikkagist. Ja nüüd kõige olulisem: PALJU ÕNNE, KALLIS MINDY! Sa oled juba 2-aastane. Saadan sulle mõtetes kallid, musid ja armastused! Emme ja Leisu, andke Mindykale mu soovid edasi :)

Love to you all from London!

Otsus tehtud! Peaaegu...

2010-04-10T12:38:00.001-07:00

Teate, tibud, tubud, mopsud ja muud toredad, ma jään 77,8%-se tõenäosusega Londonisse õppima. Selline tore lehekülg teaduse tegemise võimaluste kohta Kingstonis andis tugeva tõuke: http://fass.kingston.ac.uk/research/psychology/groups/health/. Kõige lähedasemad hakkavad samuti leppima ning toetavad. Paljud lausa nõudsid, et tuleb võimalust kasutada, millal siis veel. Kui ma vähegi jaksan, siis hakkab mu blogi eksisteerima veel järgmised kaks aastat, jeeeiii. Viin teid kurssi õppeprotsessiga, õppejõududega, koolikaaslastega jne. Põnev, eksju? Seetõttu luban endale nüüd paar lühemat postitust, huvitavaid juhtumeid hakkate tulevikus saama nii kui nii. Just wanted to let you know. Südames on korraga rõõm ja nukrus, põnevus ning hirm, elevus ja ärevus. Arvestage, et peate hakkama mul pidevalt külas käima ja mina käin Eestis nii tihti, kui võimalik. Oma kiisutütre jätan suure tõenäosusega Eestisse, kuigi tahaksin teda isekalt endale hoida. Samas saab kassike Tartus mõnusalt mööda maja ringi joosta, samuti tekiks siin probleem, kuhu Mindy jätta, kui meid ei ole. Mul hakkab nii kurb, kui sellele mõtlen, aga mis teha. Käite teete mu lapsele pai! :) Love to you all from London!

Hurrrraaaaaa!

2010-04-07T05:35:00.000-07:00

Ma sain Kingston University'sse sisse! Jeeeiiiiii. Kuna kiri läkitati Eestisse, siis ei ole mul veel kõiki detaile. Keeletesti tahtsid, tean, aga see on mul nagunii tehtud. Leisi pidi õhtul kogu vajaliku info edastama. Annan siis teilegi teada. Oiiii, appppiiii, mul on nüüd nii palju olulisi otsuseid teha. Kas jään siia või ei?! Kui jah, siis tuleb korteri tarbeks lepingut pikendada. Samuti pean TÜ koha üles ütlema jne. jne. I am soooo happy! Ma keksin ja kilkan ringi. I suggest you do the same, pretty please. Jeeejeeejipikajeee. Aga ikkagi, ma ei tea, mida teha...

Love to you all from London!

Hirm ületatud, ees rõõm

2010-04-04T03:24:00.000-07:00

Tere taas! Jõudsin õnnelikult Londoni koju tagasi, terve hambaga ning tugevamana, kui eales varem. Ei olnud tõesti midagi hullu. Ma ei saa jätta kiitmata oma hambaarsti, Igor Piho, kes minu heaoluks palju ära tegi. Kui kedagi veel vaevab foobne hirm kikuravi ees, siis seadke sammud Kaarsilla hambaravisse.

Neljapäeval saabusin varase lennuga Tartust, Triinu ja Julia hilisemaga Tallinnast. Taaskord eelistan külaskäiku kajastada piltide näol. Nii metsikult kahju, et neil rohkem vabu päevi polnud, oleksin tahtnud nad luku taha panna ja endale hoida! Kõik oli täpselt nii suurepärane nagu ette kujutasin - imelised inimesed ja elav linn. Arutasime, et istuksime või keldris, peaasi, et koos. Alati on lõbus. Alustage taaskord alt.

Need vanaksesed pidavat eesti keelt kõnelema. Covent Gardeni turult soetasin Karelile seakese, kelle seljale lasin kirjutada Kareli nime. Kinkisin selle talle, sest eile oli Kareli esimene päev täieõigusliku proviisorina. Ja nii hakkab see olema igal laupäeval. Eile õhtul vaatasime Triinu toodud CDlt "Luikede järve", jutustasime, kokteilitasime ning lihtsalt tõdesime, kui vedanud meil üksteisega on!

Pärast sõime.

Algul piidlesime ülevalt.

Covent Garden'is.

Õiendavad!

Starbucks'i võlud.

We will rock you muusikal oli vapustav, emotsionaalne ja ilus. Julia võttis see lausa hingetuks.

Teatris oma temperamentse musjaga.

Tulede virr-varr.

Eputame.

Mõtleme, soovime, loodame ja ootame. Läheb täide küll. Triinu ja Julia münte viskamas.

Pingutab.

Pure beauty.

Ilm ei olnud küll väga soe, aga väga ilus oli jalutada.

Eriti õnnelikud turistid. Karel tegi meile toreda üllatuse ning kinkis kõigile pühade puhul pehmed loomakesed, mina sain kaks. Käpp on sees, noh! Triinu mõmmi nimi on Miro, minu mõmmid on Matilda ja Lisette ning Julia koerakesel on au olla Sexy-Bob. Kõik on paigas.

Õnnelikud turistid.

Appi, kokkupõrke oht!

Kindlasti üks ekstsentrilisemaid kabjalisi, keda tean :)

Harrods'i foodhall.

Ilusaid pühi kõigile! Magusasõbrad Triinu ja Julia armastasid muna palavalt.

Love to you all from London!

Catwalk

2010-03-21T05:51:00.001-07:00

Kui te mind praegu näeksite, siis te kas naeraksite, tunneksite kaasa, hurjutaksite või oleksite hoopis kuss. Mu vasakusse põske on justkui tennisepall topitud. Kõik kisub viltu, ekraani vaatan ka vasakule kaldudes. Okei, tegelikult on asi naljast kaugel. Ma teadsin, et kunagi see päev tuleb. Nimelt ei ole ma umbes 10 aastat hambaarsti juures käinud. Ma pelgan neid lihtsalt nii kohutavalt. Ise ka ei tea miks, valu ma ju tegelikult ei kardagi, irratsionaalne hirm, mis muud. Ma olen kuulnud väga palju hoiatavaid märkusi, õudusjutte ning hulle stseenariume, mis kõik võib juhtuda ja ikkagi ei suutnud ma oma jalga hambaarsti kabinetti tõsta. Karel pani mulle Eestis kolm korda aja kirja ja ma ei läinud. Ema on ka igasugu trikke proovinud, peamiselt just hirmutamise näol. Kuna olen endaga juba üsna pikalt tegelenud ning vaimselt püüdnud minekut ette valmistada, siis tunnen, et nüüd juba suudaksin. Jah, ja muidugi pidi kiirendav asjaolu vahele tulema. Eile hakkas pihta selline kohutav valu, mida ma varem veel tundnud pole. Olgugi, et ma väga kergelt valuvaigistite järele kätt ei siruta, siis eile ei huvitanud mind miski, andke või terve purk rohtusid, et ainult parem hakkaks. Õhtuks andis valu järele ning täna on siis tennisepall. Oh, jumal taevas, tee palun nii, et paistetus edasi ei läheks ja kõik saaks korda. Ma luban, et lähen järgmisel korral Eestis olles hambaarstile! Ei tea, kas jumal blogisid loeb?

Aga rääkides nüüd möödunud kahest nädalast. Eelmisel neljapäeval saabusid Londonisse ema, tema sõbranna Monika, Martin ja olude kokkulangemise tulemusel ka David, kes kõik peatusid Leisu ja Rodi juures. Hotellis resideerusid aga ristiema ja Aivar. Kõik nad olid saabunud siia, et toetada Leisit üritusel Top model UK. Põhimõtteliselt on tegu võistlusega, kus eelvalimise tulemusena (ka Mako osutuks valituks) paigutati tüdrukud erinevatesse kategooriatesse. Seejärel toimus paar kõndimise sessiooni ja riiete proovimist ning kulmineerus kogu ettevõtmine catwalk'iga, kus tutvustati erinevate disainerite riideid. Leisu kategooria (runway & editorial) võistlus toimus laupäeval, Mako oma (commercial) pühapäeval. Ma ei liialda vähimalgi määral, kui ütlen, et neil mõlemil oli üks tugevamaid kõnnakuid. Tantsija valdab oma keha ning seda oli näha. Mõnest tüdrukust hakkas kohe päris kahju, sest värisevate ning kõverate jalgadega ei tahtnud kõndimine kohe kuidagi välja tulla. Leisi ja Mako küll ei osutunud võitjateks, kuid olgem ausad, me teadsime seda. Top model UK peab võitma kohalik ja nii oligi.

Üheskoos veedetud päevad olid väga lõbusad, täis suurepäraseid restorane ning lõbusaid jutuajamisi. Tegelikult on nii palju detaile, millest tahaks veel kõnelda, aga hammas tuksub ning seepärast lõpetan tänaseks. Püüan vaid veel paar pilti lisada, mille kvaliteet pole just parim, aga annab aimduse ikka. Over and out! Love to you all from London.

Leisu poodiumil. Kahjuks on minu fotokas ainult ühe kõnnaku pildid:(
Meie silmis kindel võitja!
Tähelepanu minu taga poseerivale Davidile :) Enne Mako üritust Leisu ja Rodi juures.
Mako poodiumil.
Kindel võitja!
Karel ja Rod Mako etteastet kommenteerimas.
Mina ja Martin Hiltoni ees enne Leisu etteastet.
Monika, emme ja Martin jaapani restoranis.

Liine ja ploomimaitseline vein.

Gilber Londonis

2010-03-07T01:55:00.000-08:00

Pildid ütlevad rohkem kui sõnad. Seega otsustasin Gilberi külaskäiku kajastada fotode näol. Alustage päris alt ja liikuge siis ülesse.

Selline see meie ülimalt tore päev oli. Gilberil läks eile vara lennuk ja tema edasine reis kujuneb kindlasti kirjeldamatult põnevaks. Ta otsustas tagasi tulles siin veel ühe päeva veeta, seega kuulen Gilberi seiklusest 20. märtsil. Meie shoppasime eile hullemat moodi, ma ei ole väga kaua viitsinud poodides tuhlata, aga see-eest sai nüüd mitme eest. Love to you all from London! (Ma loodan, et te ikka lugesite alt ülesse :D)

Pärast kõhtude täitmist läksime Leisu ja Rodi juurde, kust poole tunnise jutustamise järel võttis Karel meid peale ja sõitsime koju. Kodus otsustasime minna vaatama esilinastust "Alice in Wonderland" 3D-na, sest Gilber polnud varem 3D filmi näinud. Piletid olid aga kümnesele seansile kõik välja müüdud, võtsime siis 22.50-le. Vahepeal lõime aega surnuks kaubanduskeskuse restoranis.

Gilber, nagu tõeline inglane, võttis full English breakfast'i ja musta tee piimaga, mis on anyways minu lemmik. Kohaks juba ammu tuttav brasserie Harrodsi juures.

Kogu selle ilu ja ajaloo imetlemisest läks kõht tühjaks ning seepärast võtsime suuna kesklinna poole, kus täitsime kõhtu ja silmitsesime elu.

Edasi liikusime Wellington Arch'i juurde.

Buckingham Palace'i kuninglikkus.

Läbi St James's pargi liikusime Buckingham Palace'i imetlema. Turistid pildistavad vaimustunult loomakest, aga orav vaatas hoopis meid.

Aukartust äratav Abraham.

Kohustuslik pilt!

Edasi liikusime Big Beni juurde. Palusime mööduval paaril meist torni taustal pilti teha nii, et Suur Ben ka peale jääks. Nad ei saanud vist päris hästi aru :)

London Eye oma täies hiilguses.

Ja nüüd ilusad linnavaated.

Tegime järjekorras seistes ka paar klõpsu, et jäädvustada ovaalseid kapsleid, kust kauneid linnavaateid jälgitakse.

Mina olen Londoni panoraami vaaterattalt näinud õhtutuledes, seega oli põnev silmitseda linna päevavalgel. Lisaks olid nad välja mõelnud pisikese 4D lõigu enne Eye'le pääsemist. Väga kena idee. Piltidel näete meie nägudel istumas atraktiivseid 4D prille.

Astusime rongilt maha Waterloo peatuses ning asusime Big Beni otsima, vaevalt see märkamatuks oleks jäänud. Ei läinud kaua jõudmaks London Eye juurde, mis paikneb Big Benile väga lähedal. Kuna plaan oli nagunii mõlemat külastada, siis alustasime vaaterattast. Enne aga lisan teile pildi kaunist County Hallist, mis meile teele jäi.

Gilber saabus neljapäeva õhtul, võtsime ta rongijaamast peale ning suundusime koju. Väga hea meel oli teda üle nii pika aja näha! Sõime, jutustasime ning sundisime end magama, sest järgmisel päeval oli plaanis klassikaline turistituur.

Karel läks tööle, meie aga ärkasime mõnusalt uimerdades, sõime hommikust ja panime plaani paika. Gilber on ideaalne reisikaaslane, selline "lähme vaatame, küll kuhugi ikka jõuame" suhtumine on täpselt minu jaoks sobiv. Niisiis, seadsime sammud rongijaama, kuhu olin jala kõndinud täpselt ühe korra. Arvestades minu orienteerumisoskust, siis on ime seegi, et õiges suunas kõndisime. Jõudsime poolkogemata Kareli töö juurde. Gilber nõudis, et sisse läheksime, mina veidi kõhklesin, kas just täna peaksin tutvuma Kareli töökaaslastega, kes on viimasel ajal nõudnud minu nägemist. Aga mis siis ikka. Karel oli meeldivalt üllatunud ning mina sain kiiresti peamise tähelepanu osaliseks, hiljem selgus, et kõige tähtsam mees polevatki mind näha saanud. Rongijaamas uurisime, kuidas Big Beni juurde pääseda, haarasime kohalikul kratist kinni, küsisime nõu ja ostsime piletid. Siin võitegi näha Gilpsut platvormil poseerimas.

Kingston University

2010-03-03T02:01:00.000-08:00

Niisiis, pärast igasugu kõnelusi, läbirääkimisi ja nõuandeid tuleb Kingstonisse ikka proovida. Ega see mul tükki küljest võta, saagu hiljem, mis saama peab. Üks pisike lüke saatusemehikese poolt (või pigem oma lollusest) tuli ka. Nimelt suutsin ma nädal tagasi Kingstoni ülikooli avalduse läkitada - täitmata kujul. Mis mu sõrmekese küll submit nupule lükkas, ei tea. Tõenäoliselt hajevil olek. Saatsin kohe kolm vabanduskirja otsa, et tegelikult ma nii kukuu pole, et ei mõista avalduses olevaid tärnikestega väljasid, mis nõuavad enese täitmist. Vastust ei tulnud ega tulnud. Kuni esmaspäevani, mil nad palusid kahe nädala jooksul vajalikud dokumendid meilile saata või muidu!!! Lükkavad mu avalduse tagasi, muud midagi.

Vorpisin esmaspäeval valmis personal statement'i, kirjutasin kahele õppejõule, kellelt palusin soovituskirjasid ning saatsin empsi korterisse diplomi järele. Diplom oli aga saladuslikult kadunud ning eile tuli mul TÜlt küsida uue diplomi väljastamist. Sain hommikul aga emalt messi, et pärast 5.ndat otsimisroundi ilmus dokument võluväel nähtavale. Tore.

Eilne möödus raamatukogus lõputööd kirjutades ning samuti olen läbi ja lõhki uurinud Kingstoni psühholoogiaõpet, enesetäiendamise võimalusi, üldist infot jne. Tundub, et teadus on neil igati kõrgetasemeline ja niisama lulli ei lööda. Lugege või seda: The last Research Assessment Exercise (RAE) in 2001 judged the majority of Kingston's research as being of at least national and, in several subjects, of international excellence. This puts Kingston in the top three of the new (post-1992) London universities. The national newspapers regularly praise Kingston University. For example:

*The Times describes us as "one of the leading new universities" in its Good University Guide 2007

*in 2006, The Guardian ranked Kingston as the number one among the new universities in London

*we were shortlisted for the Sunday Times University of the Year award in both 2004 and 2000

*we regularly feature high up in the league tables of universities that newspapers draw up

Ja muidugi on neil absoluutselt õigus, kui nad ütlevad, et: If you are an international student, studying in the UK will add extra value to your CV and enable you to prove to employers that you:

*are competent in English

*can integrate into another society

*have a different range of academic and professional skills

*have a wider perspective of life

Eks see olegi välismaal õppimise juures suurimaid plusse. Psühholoogia õppejõud on tunnustatud omaala spetsialistid ning oleksin vägagi huvitatud nende käe all õppimisest. Lisan teile siia pildi uuest õppehoonest, mis hiljuti avati ning kus peaksid toimuma nii mõnedki psühholoogia loengud ja seminarid.

Love to you all from London!

Psühholoogide naljad

2010-03-01T09:28:00.000-08:00

Kursaõde saatis listi, mõtlesin teiega jagada. Nali on tegelikult hästi sõbralik ja uskuge mind, kui ma tunneksin hetkeksi, et kellelegi liiga teen, siis poleks see siin (vajalik kogus objektiivsust ja huumorisoont on meil kõigil, eksju?!):

Hello,

Welcome to the Psychiatric Hotline.

If you are obsessive-compulsive, please press 1 repeatedly.

If you are co-dependent, please ask someone to press 2.

If you have multiple personalities, please press 3, 4, 5 and 6.

If you are paranoid-delusional, we know who you are and what you want. Just stay on the line so we can trace the call.

If you are schizophrenic, listen carefully and a little voice will tell you which number to press.

If you are depressed, it doesn't matter which number you press. No one will answer.

Love to you all from London!

For you

2010-03-01T02:44:00.000-08:00

Teen teile mõeldes kiire ülevaate nädalavahetusest ning lisan lubatud fotod. Lady GaGa kontsert oli suurepärane. Nagu ka arvata, siis show'd sai miljonite eest. Kostüümid vahetusid pea iga kolme laulu tagant ning preili ise oli parajalt friiki. Mulle meeldis tema alandlikkus publikuga suheldes, pisar silmis tänas ta meid ning mainis, et ei suuda siiani uskuda, et kõik just teda vaatama olid tulnud. See oli siiras. Üldse suhtles ta rahvaga rohkem, kui seda tavaliselt tehakse. Leisu andis teada, et on nüüdsest Lady GaGa fänn ning lisas, et ta fännab vaid üht artisti veel - Michael Jacksonit. Muidugi ei pääse GaGa ligilähedale, aga see, et lauljanna põhimõtteliselt listi sai, on suur asi. Vot siis.

Laupäeval käisime peol. Oleme Kareliga ikka väga vähe pidutsenud viimaste kuude jooksul, ega kiskunud nüüdki. Aga kuna oli aegsasti teada, et Antonio 27.ndal üritust korraldab, siis ütles ta, et keeldumine ei tule kõne alla. Ma ei kahtse, et läksime. Lõbus oli ning tantsida sain tõeliselt palju. Lisaks tutvusin kahe Eestist pärit tüdrukuga, üks neist on siin elanud 5 aastat, teine 10. Saime sel õhtul ühe suurepärase uudise osaliseks, aga seda ma veel ei avalda. Pühapäeval ma muidugi surin ja ainus, mida teha jaksasin oli kondid kinno vedada. Kiire ülevaade antud.

Love to you all from London!

Kuidas tavalisest saab überäge

2010-02-26T03:02:00.000-08:00

Las ma alustan eilsest. Täiesti tõsi, et tavalisest päevast võib kujuneda üks ebatavalisemaid ning lahedamaid. Esiteks olin ma kolmapäeval sunnitud olude tõttu õe ja Rodi juurde ööseks jääma. Nad kolisid mõne aja eest ning ma ei liialda, kui ütlen, et uus korter on huuuuge ja võimas ning maitsekas, ilus, stiilne ja kõik muud head sõnad. Seal ma siis toetasin oma õppimisest väsinud peakese pehmele padjale, laotasin kondid ÜLIpehmele voodile ning püüdsin uinuda (meie kodus on see-eest ülikõva voodi täitsa olemas). Saabus aga ehitaja-planeerija-väsimatu-Liine-ajumehike ning otsustas, et nüüd oleks õige aeg paika panna, kui palju aega sekundites on lõputöö esitamiseni ning mis kindlasti tuleb järgneva nädala jooksul valmis saada jne. (Ja pole vist vaja lisada, et nii juhtub igal öösel). Hetkel valdab tunne, et sekundeid on liiiga vähe ning tuleb olla ülimegagigausin, et tööst asja saaks. Küll saab ning muretsemine võiks ka metsa minna, sest aega tegelikult ju on. (Umbes nii ma endaga võitlen: on hull-ei ole hull, on hull-ei ole hull). Hull, onju?! Muutsin oma uurimisteemat ka! Ma usun, et räägin teile kunagi pikemalt, mida ma siis täpselt teen.

Just nimelt sel põhjusel (süüdistage lõputööd) ei ole ma saanud mahti blogi kirjutada. Ma olen kogu hispaania -ja inglisekeelsest teaduskirjandusest õhtuks nii läbi, et taaskord ekraanil tähti trükkida tundub ülemäära suur pingutus. Aga ma luban, et püüan. Neljapäeval äratas mind pidev pinin ning ma ei saanud aru, kust see pärineb. Tund aega hiljem olin samas seisus. Lõpuks eeldasin, et ehk helistab consierge, et küsida luba keski sisse saata. Nii oligi. Äratasin Rodi üles ning läks too siis ekraani juurde asja uurima. Mind ajas itsitama, KUI VIISAKALT tuleb neil majaelanikega kõnelda, hoolimata sellest, et viimased tund aega pidevalt helistama on pidanud. Soovis mees ilusat hommikut ning palus luba kardinamehed sisse saata, kes omakorda olid megaviisakad, hoolimata tunniajasest lobbys passimisest.

Anyways, pärast pesu ning hommikusööki suundusime Leisu kooli. Olen viimasel nädalal seal õppimas käinud. Raamatukogu on suur, kirjandust palju, wifi täiesti olemas jne. Ainult, et hispaaniakeelset materjali pole minu uurimsteema kohta mitte üldse. Ingliskeelset küll. Loodan, et meie osakonnas pahaks ei panda, sest toplettöö ümbertõlkimise näol tuleb minul ära teha. Näis. Kingston University on üks ütlemata multikultuurse seltskonnaga kool. Koridoris kõnnivad korraga vastu valged, mustad ja kollased. Leisu suundus tundi, mina raamatukokku. Eilne möödus peamiselt kirjandust lehitsedes ning allikaid paika pannes. Kolmest viieni oli Leisil ja ka Margotil paus. Mako on minuga koos Ida Tanstukoolis varbaid piinanud ning juhuse läbi sattusid nad Leisiga kaks aastat tagasi ühte tantsuprogrammi ja nii ta on läinud. Small world, heh. Läksime pliksidega kohvikusse, kus sai ütlemata palju nalja. Me oleme viimastel päevadel kolmekesi veetnud suure osa ajast ning enamiku sellest naerdes. Kisub killutama. Pausi järel läksid nad prantsuse keelde, mina raamatuid otsima. Lahkusin rampsist üheksa raamatu võrra rikkamana.

Kuna kell oli 6.30, siis olime näljased ja üleväsimus tikkus peale, ma loodan, et teate neid üleväsimuse naljasid. Autosõit möödus suuremalt jaolt loomahääli imiteerides. Leisil tuli määgimine oivaliselt välja. Mako on üsna pikalt tahtnud juuksevärvi muuta ning otsustasime, et teeme ära. Läksime poodi, mis kujunes ilmselgelt liiga pikaks ning lisaks juuksevärvi ostmisele, lahkusime poest 8 kilekotiga täis igasugust kraami. Nii me siis saabusime üheksa ajal, sõime ja suundusime operatsioonile Värvimuutus. Las ma lisan, et mina isiklikult olen kodus oma juukseid värvida lasnud täpselt üks kord, kui olin 12. See on liiga risky business, iial ei või ju teada, mis välja tuleb. Aga polnud miskit keerulist, Leisu sai ideaalselt hakkama ja Makole sobis uus värv valatult. Mina sattusin muidugi vaimustusse ning arvake ära, mis oli järgmine samm? Õige, me värvisime minu juuksed ka ära. Ma olen neli aastat oma juukseid ühe juuksuri juures oma lempar värviga võõbanud ja nüüd nii. Aga kuna juuksed on üsna tuhmiks kulunud, siis otsustasin, et miks ka mitte see üks kord. Kell oli muidugi umbes kolm öösel, aga no, mis siis sellest. Välja tulin ma üpriski must, tumedam kui Mako. See ei ole selline tuustimust, aga mustjaspruun on ta küll. Ütleme nii, et muutus sai suurem, kui ootasin, aga ma olen väga rahul. Selline spontaanne otsus siis. Päev lõppes kell pool viis hommikul, mil Kareliga Leisu juurest koju sõitsime.

Täna ootab meid ees Lady GaGa kontsert. Ma katsetan selle puhul erineva meigiga ning püüan teile silmitsemiseks paar pilti teha. Saate siis minu muutuse heaks kiita, I hope! :) Laupäeval tuleb Kareli kursavend külla ning järgmisel nädalal juba Gilber.

Ahjaa, üks asi veel. Mäletate, ma mainisin teile, et otsustasin kindlasti TÜ kasuks. Ma siin hästi pisinatuke kaalun, et ehk proovida Kingstonisse. Samas olen dilemma ees. Ja palun ärge arvake, et snoob olen, ma lihstalt kaalun asja realistlikult. Nimelt, kui vaadata nimetatud kahe ülikooli taset, siis on TÜ kindlasti tugevam. Saime me ju teatavasti 20% parimate ülikoolide hulka. Samas mulle hakkas meeldima Kingstoni olustik ja kirev seltskond. MSc psühholoogias on neil täiesti olemas, samuti nagu Tartus on ained paljuski loodusteadusliku ja statistilise suunaga. Kingstoni kasuks räägiks minu jaoks kogemuse omandamine. Näeksin, kuidas siin psühholoogias teadust tehakse, kohtuksin erinevate inimestega jne. Lisaks saaksin kõrvalt kindlasti igasugu huvitavaid lisateadmisi hankida, sest see on uskumatu, kui palju võimalusi London pakub. Mõistate, dilemma?! TÜ annaks mulle teaduslikus foonis kindlasti parema põhja, teiselt poolt tundub Kingstonis õppimine väärtusliku kogemusena. Andke nõu, mul oleks huvitav teada, kuidas teie asja näete. Pliis. Muidugi, kui te minu blogi hüljanud pole, sest ta miskit nii kaua ei produtseerinud. PS! Teised ülikoolid palun kõrvale jätta, sest minu jaoks omavad tähtsust need kaks.

Love to you all from London!

Some news

2010-02-08T01:42:00.000-08:00

Tantsukooliga ei kippu ega kõppu. Raamatukogud aga check. What a disappointment. Üks asi, mis tõesti libedalt läks oli raamatukogukaardi tegemine. Ma olin valmistunud, et läheb 2 h aega ja siis teatatakse, et kolme nädala pärast võin järele tulla. Ei midagi sellist. Tarvis oli küll council taxi, aga selle peale tulime isegi. Tegelikult saime üsna pea aru, et ega nad muidu kaarti kontrolligi, kui ainult laenutamisel. Laenutada polnud kahjuks aga mitte kui midagi. Ei väikses ega ka suures raamatukogus. Tõeliselt kesine valik ja kilisevad-logisevad põrandad, lauad ja toolid. Wifist võisin küll vaid unistada. Kindlasti on Londonis suurepäraseid rampse, aga kahjuks mitte meie lähedal. Oh, kuidas ma lootsin, et saan pärast ärkamist, pesemist ja hommikusööki jalutades raamatukokku suunduda. Meil on siin juba praegu kevadine ilm. Järgmisel nädalavahetusel lähme parematele jahimaadele, ehk ikka leiame sobiva rampsi.

Lõputööst nii palju, et tigu vanaisast (kõige aeglasem liige ja ma diskrimineerin) on saanud tigu vanaema. See tähendab, et olen püüdnud olemasolevat materjali diagonaalis läbi töötada. Saanud hästi natuke targemaks ja mõistnud, et kõik on hoopis keerulisem, kui arvasin. See tundmus tabab vist lõputöö kirjutamisel paljusid? Paanitseda ma veel ei kavatse. Lihtsalt külalisi on tulemas ning tahaksin sel ajal nende päralt olla. Seega peaksin praegu ekstratubli olema. Eile selgus üsnagi kindlalt, et Julia ja Triinu saabuvad siia koos, 1-4 aprillil saame vanu aegu meenutada. Tõepoolest, meie kolm koos, seda pole ammu juhtunud. Julia oli samuti kunagine Ida Tantsukooli õpilane, kes hiljem suundus Vanemuise balletikooli. Pane siis kolm tantsu armastajat kokku ning püüa arvata, mis juhtuma hakkab. Juliaga kavatseme kunagi koos tantsukooli teha, mark my words! Gilber saabub 4. märtsil, emme ja co. 10.-ndal.

Sel nädalal plaanime Evelini ja Antonioga Cirque du Soleil'i vaatama minna. Leisu ja Rod juba käisid ning kiitsid taevani. Pidavat lausa selline üritus olema, et kord elus peaks ära nägema. Sõbrapäeval suundume õe ja ta kaaslasega Ne-Yo kontserdile, veebruari lõpus aga Lady GaGale. Luban, et annan ülevaate kõigist kolmest.

Ja viimaseks tahaksin taevani kiita sarja Grey's Anatomy. Eestis sattusin juhuslikult vaatama mõnda 6. hooaja osa ning jube põnev hakkas. Harrodsist soetasin endale neli esimest hooaega ja nüüd olen üdini konksu otsas. Õnneks nii palju tahtejõudu püüan leida, et hispaaniakeelsed raamatud mitte kõrvale lükata. Keeruline on! Esiteks huvitab mind meditsiinialane temaatika metsikult, tore on end avastada mõne patsiendi juures mõttelt, et seda ma teadsin. Muidugi on sisse põimitud erinevaid suhteprobleeme, mis teeb asja eriti kütkestavaks. Kuid mind paelub kõige enam realistlike, "päris" inimeste kujutamine. Teised sarjad teevad seda ka, aga mitte nii, nad ei ole minu jaoks tabanud taolist olemust nagu seda on Grey's Anatomy. Tegelaskujud pole ideaalsed, nad on vigade ja pagasiga, nagu meiegi. Neil on unistused, mõned täituvad, mõned mitte. Neil on paremaid ja halvemaid päevi. Mis kõige tähtsam - nad teavad seda, tunnistavad ning peavad seda loomulikuks, isegi soovitavaks. Sellist 24/7 kargavat energiapalli isegi naeruvääristatakse.

Võib-olla läheb see korda ainult minule, ma ei tea. Näiteks ei suuda ma absoluutselt alati särada. Mul on päevi, kus tunnen, et täna tõmbaks teki üle pea ja lihtsalt oleks. Tahaks end kookonisse tõmmata ning kogu maailma eest ära peita. Samuti võib ette tulla päevi, mil mul on halb tuju. Ma turtsun ja võib-olla nähvan mitte millegi pärast. Taolistel hetkedel hindan enda ümber inimesi, kes mõistavad, kes saavad aru. Meil on ju kõigil neid päevi olnud? Keegi ei peaks end halvasti tundma sellepärast, et ei suuda alati olla tippvormis. Mina isiklikult tavatsen kallite kurbadel hetkedel neil käest kinni võtta, pai teha ja öelda, et homme on parem. Mitte iial ei torka mulle pähe mõtet hukka mõista lähedast seepärast, et tal on parajasti halb päev käsil. Inimest defineeritakse tema headel päevadel. Vähemasti mina teen seda.

Vot see mulle sarja juures meeldibki, nad on kõik perfektselt mitteperfektsed. Ma eelistan alati ja alati siirast, vigadega inimest üdini täiuslikule. Ja puht psühholoogilisest aspektist võttes ei ole see päris normaalne, et inimene alati perfektne on. Seega lohutan end neil hetkedel, mil mulle pahaks pannakse, et lambist vihastusin tõsiasjaga, et ka sina vihastud ühel päeval absoluutselt põhjuseta! Niisiis, olge hoiatatud - ma ei ole ideaalne! Aga te juba teadsite seda ning armastate mind ikkagi, armastate mind just sellepärast. Väiksed vigurid on need, mis teevad meist unikaalse isendi. Ilusaid, päikselisi, toredaid päevi on ju nagunii kordades rohkem. Lõpetuseks panen siia iseloomustuse, mille Martin nii tabavalt kirjutas:

She can shine like the sun and make your days be bright, but she can also appear as a storm and make your days be dark and cloudy. Her words can be like medicine, that heal you and make you feel good, but they can also be like poison, that make you feel weak and parallised. Usually she's like a little kitten, that you'd like to hug and hold, but she can also be like an angry tiger, who stares at you with a killerlook, ready to attack. Usually she's a beautiful goddess, who makes you want to be a better person, but she can also be an even more beautiful little devil, who makes you want to be a sinner ;)

Yeah, she's a colourful person and that makes her even more interesting, but only her closest friends have seen all those different sides of her!!!

Love to you all from London!

Blogimeem

2010-02-04T01:20:00.000-08:00

Targemate blogides ringi tuuseldades sain teada, et taolisi küsimustikke kutsutakse meemideks.Wikipedia ütleb, et meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub. Meemideks võivad olla mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jms. Meemi on piltlikult nimetatud ka mõistuse viiruseks, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning mõjutab inimeste käitumist. No vot ja kuna mul suuremaid uudiseid veel ei ole, aga lugeda tahate, siis asun meemitama.

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Jah, sugulase järgi, kes kandis nime Emme-Liine.

2. Millal viimati nutsid? Eile, kui vaatasin kolmandat korda filmi «See on keeruline». Uskumatu, kuidas ma iseenese pärast nutan niiii harva ja siis vahel mõne teise pärast võin tonni pisaraid valada. Olgu need teised pealegi fiktiivsed.

3. Kas sulle meeldib su käekiri? Jah, meeldib. Eks ma olen selle nimel ka kõvasti vaeva näinud. Algklassides jäid mul kiituskirjad valdavalt kirjatehnika pärast saamata, mis minu meelest oli nii ebaaus. No kas peavad siis kõik kohe imeilusasti tähti vorpima. Õigekirjaga mul kusjuures probleeme polnud, lihtsalt silmale oli kole vaadata. Nii see õnnetu neli mu tunnistustel figureeris. Kusagil seitsmendas klassis hakkasin teadlikult imiteerima bioloogia õpetaja käekirja, mis minu meelest oli väga kaunis. Natuke iskupära juurde ning kirjutan nii siiani. Koplimente käekirja kohta saan tihti ning gümnaasiumis palus eesti keele õpetaja nii mõnigi kord, et vaadake Liine käekirja, vot nii tuleb kirjutada. Said, sa pagana neli!

4. Mis on su lemmik lõunasöök? Vastavalt isule, armastan väga erinevat toitu. Täna oleks ideaalne näiteks külmkapis ootavad musitkad ja vaarikad kaussi valada, piima ja suhkrut peale, kõrvale tee. Mõni soolasem amps ei teeks samuti paha.

5. Kas sul on lapsi? Ei ole, aga tahaks küll väga...veidikese aja pärast.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Absoluutselt oleks. Teades, kui palju ma sõpru hoian, hindan ja armastan, siis miks peaksingi natukesest kiindumusest ära ütlema?

7. Kas sa oled tihti sarkastiline? Sõltuvalt tujust ning inimestest tuleb seda ette, aga kindlasti mitte tihti.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei ole, aga noolitakse neid juba küll.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Vot see on asi, mis mind absoluutselt ei ahvatle. Langevarjuhüpet ehk küll, aga benjit ei.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Šokolaadimaitselised, mida ma kohe pärast meemi lõpetamist ka nosima lähen. Mmmm.

11. Kas seod pealad lahti, kui jalatsid ära võtad? Valdavalt küll, erandiks on tennised.

12. Kas pead end tugevaks? Ärga laske välimusel end petta, ma olen väga tugev :D

13. Milline on su lemmikjäätis? Neis kus pole vaniljet, šokolaadist tükke, karamelli ega pähkleid sobivad ideaalselt. Šokolaadijäätist võin pea alati süüa ja mango-meloni ja maasika omasid ka.

14. Mida märkad inimese juures esimesena? Hoiakut, nii füüsilises kui ka emotsionaalses plaanis.

15. Roosa või punane? Punane, roosa meeldib ka.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Rahulolematus.

17. Mida igatsed kõige rohkem? Lõpetatuse tunnet seoses...

18. Millise asja ostsid endale viimati? Huulepliiatsi, milleta ma ei suuda funktsioneerida. Do not ask!

19. Mida hetkel igatsed? Mindy nurrumist. Nuuks...

20. Mida viimati sõid? Kanapuljongit munaga.

21. Mida hetkel kuulad? Vaikuse häät.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Sirelililla.

23. Lemmiklõhn? Parfüümidest on absoluutne lemmik Michael Kors. Jah, ja siis ma olen väikest viisi toksikomaan. Mulle meeldib bensiini- ja värvilõhn. Kareli kantud riideid nuusutan alatasa. Mulle meeldib vihmajärgne lõhn ning niidetud muru hõng.

24. Kellega viimati telefonis rääkisid? Leisuga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Ma keeldun sellele vastamast. Võimatu valida.

26. Su juuksevärv? Olen valdavalt tumepruun veidikese punase ning mustaga.

27. Su silmade värv? Roheline, sekka pisut pruunikat tooni.

28. Kas kannad kontaktläätsi? Noup.

29. Lemmiktoit? Once and for all - mul ei ole lemmikut sööki. Aga ma ei ütle mitte kunagi ära puuviljadele ning marjadele.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Sellest valikust kindlasti õnneliku lõpuga, õudusfilme ma ei fänna.

31. Mis filmi viimati vaatasid? «See on keeruline». Kolmandat korda, kuid erinevate inimestega.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? Luitunud roosat must-valge kirjaga.

33. Suvi või (ja) talv? ja kevad ja sügis.

34. Kallistused või suudlused? Kallistused ja musid.

35. Lemmikmagustoit? Koogid. Marjad. Puuviljad.

36. Mis raamatut hetkel loed? Just lõpetasin Maire Aunaste enesevaatlused, nüüd tuleb erialasele üle minna.

37. Mida su hiirematt kujutab? Netu mul hiirt. Hiirematti kah.

38. Mida viimati telekast vaatasid? Oeh, siin pole ma telekat veel sisse lülitanud. Leisu juures pühapäeval vaatasime LA Inki mu meelest.

39. Lemmikheli? Need, mis väljendavad rahuolu - siiras naer, Mindy nurrumine, südamega tehtud muusika jne.

40. Rolling Stones või The Beatles? Rolling Stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? USA.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Ma oskan oma suuga teha heli, mida mitte keegi teine pole veel suutnud järele teha.

43. Kus sa sündisid? Tartus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? 10000000000000000.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? Eelmisel kuul.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Kui miskit on ette nähtud, küll ta siis juhtub.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? Daki omasid olen ostnud.

Uuel aastal uue hooga

2010-02-02T02:25:00.000-08:00

I'm bääääk. (Tõlge: Ma olen tägaziii). Minu jaoks algas uus aasta eilsest. Kuu pikkune puhkus Eestis sai läbi ja kes logelemist ikka "ametlikku lubadusi täis uude aastasse" sisse arvestab. Tegelikult ei andnud ma ühtki lubadust, sest teate ju küll nõiaringi, kus midagi tõotades ilmneb kaks tuhat korda suurem tõenäosus, et lubadusi kindlasti murtakse.

Seega plaanin (kõvasti neutraalsema varjundiga sõna) uuel aastal end lugejaks registreerida kahes kodukandis paiknevas raamatukogus. Üks on pisem ja lähemal, teine suurem ning kaugemal. Loodan, et neil on palju-palju hispaaniakeelset kirjandust, mis bakatöö koostamisele kaasa aitab. Kuna ühel tuttaval tekkis segadus, et juba sa ju kirjutasid lõputööd, siis selgitan, millisest tööst seekord jutt käib.

Nimelt õpin (õppisin) ma kaht eriala. Peaerialana romanistikat (hispaania keel ja kirjandus) ning "kõrvalerialana" psühholoogiat. Meie osakonnas ei olnud piisavalt romanistikaga seotud aineid, seega pidi pea igaüks meist valima kõrvale mooduleid mõnest teisest õppekavast. Kuna psühholoogia mind alati väga huvitanud on, siis tuli otsus kergelt. Ainult et kahte valitud psühholoogia moodulisse kuulus ka seminaritöö (mis sisult on lõputöö ja ma siiani ei mõista, miks seda seminaritööks kutsutakse). Kaks eelpool nimetatud psühhi aineblokki on tarvis läbida juhul, kui peaks tekkima soov magistrantuuris õpinguid jätkata. Teadsin, et romanistikaga ma oma tulevikku ei seo. Olgugi, et mulle väga meeldib hispaania keel ning kultuur, siis näiteks tõlgina ma end ette ei kujuta.

Psühholoogia seminaritöö kirjutamiseks on teatavasti tarvis statistikaalaseid teadmisi. Ühtki taolist ainet aga valitud kahes moodulis polnud. Oli aga täiesti olemas kolmandas moodulis. Hakkasin uudishimust uurima, et kui palju ma siis nüüd täpselt ära peaksin tegema, et psühhis kraadi saada. Vastust saades varusin aega, kaalusin ja vaagisin ning otsustasin lõpuks, et I can do it! Miski tegelikult ei kohustanud mind psühhi bakat tegema. Oleksin saanud rõõmsalt romanistika baka ja kahe valitud psühholoogia mooduliga (mis siis olid nn. eeldusained, et magistrisse saada) komisjoni ette ilmuda ja tõestada, et sobin/tahan/pean nende tulevane õpetatav olema. Otsustasin aga, et kui ma nagunii soovin tulevikus psühholoogiks saada, siis teadmised mööda külgi maha ei jookse ning mis need mõned ained ja lõpueksam lisaks ära ei ole. Võtsin akadeemilise puhkuse, et aega juurde saada ning asusin asja kallale.

Plaanisin esialgu, et lõpetan kaks kraadi ära 2009. Oleksin väga tahtnud romanistika lõputöö enne psühhi oma ära kaitsta, aga puht korralduslikult polnud see võimalik. Nimelt pidi moodul, kuhu kuulub psühholoogia seminaritöö, olema tehtud enne, kui mind üldse hispaania keele kaitsmisele lubatakse. Seminaritöö kaitsmised olid aga alati hiljem, kui romanistika omad, seega polnud mul muud võimalust, kui esimene edasi lükata. Niisiis kaitsesin juunis psühhi seminaritöö ning tegin lõpueksami ja nii esimene kraad käes oligi.

Mul oli võimalus augusti lõpus romanistika lõputöö esitada ja seda ma esialgu plaanisingi, kuid tundsin siis, et inimvõimetel on piirid. Tundsin, et ei jaksa. Olin just esitanud seminaritöö, teinud posu eksameid ning valmistunud lõpueksamiks. Nimelt tuleb psühholoogia instituudis kraadi saamiseks lisaks seminaritööle teha ka bakalaureuseeksam, mis hõlmab kogu kolme aasta jooksul õpitut. Minu teada ei nõuta taolist teadmiste kontrolli üheski teises teaduskonnas/osakonnas, v.a. arstiteaduskonnas. On kas lõputöö (meil nimetusega seminaritöö, mis oli täpselt samasugune nagu iga lõputöö) või lõpueksam, aga mitte mõlemad. Samuti tuli mul kohe hakata tegelema magistrantuuri astumisega, mis nõudis muuhulgas magistritöö esialgset kavandit. Nagu te teate, siis sisse ma sain. Ma tõepoolest polnud võimeline hakkama kohe-kohe tegelema uue lõputöö kirjutamisega, et see siis augustis ära esitada.

Karel aga lõpetas oma õpingud ning välismaale minekut olime paar korda kaalunud. Kui lõpuks raske südamega otsus romanistika lõputöö kirjutamine edasi lükata vastu oli võetud, tahtsin juba väga minna. Otsustasin, et sellest saab aasta minu hingele ehk aasta aega täis tegevusi, mis mulle väga meeldivad. Aasta täis normaalse inimese rütmi. Aasta täis veidikest õppimist, kuid rohkem tšillimist. See veidike õppimist tuleb nüüd ümber lülitada natuke rohkem veidikeseks õppimiseks, sest töö tuleb valmis saada ning sellepärast ka raamatukogude plaan.

Samuti plaanin ma hakata käima uues kohas balletis. Nimelt avastasin üsna hiljuti, pisut enne Eestisse tulekut, et meie korteri lähedal on Royal Academy of Dance. Mitte et Pineapple'il midagi viga oleks, ei, ei. Aga ta on pisut kaugel. Niisiis võtsin tantsuakadeemiaga ühendust ja selgus, et alustuseks tuleb neile avaldusi ja asju saata. Oh see armas bürokraatia! Tunnid kõik juba käivad, aga kohale ei saa minna, sest paberimajandus peab ometi korras olema. Rist ja viletsus. Aga eks ma teen siis selle tobeduse ära ja näis, mis saab. Eestis katsetasin esimest korda hommikuseid treeninguid, 7.45 ja bodybalance. Päeva alustamiseks ideaalne. Tahaksin midagi taolist ka siin, Pineapple päästaks välja, aga see kuradi kaugus. Näis ka sellega.

Kohale jõudsin Londonisse kenasti. Lend oli sujuv ja üsna kiire. Ainult, et mehed mu kõrval ei suutnud ära imestada, et ma tõepoolest 23 olen, paistvat noorem. Ei midagi uut. Ja bussisõit Tlna oli omamoodi põnev. Inimesed transpordivahendites lausa peavad jutustama, uurima, puurima. Räägiks kodus naisega ka nii palju oleks pooled mured olemata. Võõraga on vististi lihtsam. Vähemasti vahel. Karel oli rõõmus kargav kutsikas, kui mind nägi. Igatsus tema järele tahtis küll juba hingest hakkliha teha. Meil sai eile 3 aastat ja 7 kuud esimesest suudlusest, minul seega põhjus oma uus Leelo kingitud kokaraamat käiku lasta. Söök tuli oivaline. Õeke aitas ning meie kaasade kõhud lõid rõõmsalt pilli. Hiljem veel kino ning teine öö taas musi kaisus.

Külla on oodata Triinut, Juliat, Gilberit, empsi, Martinit, ristiema ning veel mõnesid.

Annan siis teada oma kirjutamise valudest, tantsimisest, muidu olemisest, külastustest jms. Love to you all from London!

Minu suurim kirg

2010-01-24T08:50:00.000-08:00

Iluuisutamise EM on läbi. Väga kahju, see oli imeilus vaatamine. Ma väga, väga, väga fännan spordi jälgimist. Olgu see siis suusatamine, korvpall, jalgpall, kergejõustik või miski muu. Eriti armastan otseloomulikult tantsimist, suuresti tänu balletile. Hakkasin selle ilusa alaga tegelema üheteistkümne aastaselt, lõpetasin, kui olin seitseteist. Seega kuus aastat minu elust kuulus väga suurel määral tantsule. Trennid toimusid kuus korda nädalas, pühapäeviti tihti mitmeid tunde. Balletti ei saa teha hobikorras või vähemasti Ida Tantsukoolis ei saanud. Juba varakult tegi treener meile selgeks, et tants peab olema prioriteet. Seega tuli lõpetada suusatamine, uisutamine ning kõik muu taoline, mis jalgade asendile hästi ei mõjunud. Muidugi oleksin võinud salaja mäele ronida, aga fanaatilise tantsijana ma seda ei teinud. Samuti lõpetasin limonaadi joomise, krõpsu söömise ning kõvera seljaga istumise. Viimane on kahjuks taas tee minuni leidnud.

Mäletan kord, et pidime perega minema Pariisi, piletid olid juba ostetud. Selgus, et tulemas on lavaproov ning nagu kiuste langes see reisiga samale ajale. Mina valasin krokodillipisaraid püüdes kodus selgitada, et lavaproovidest puudumine ei tule kõne allagi. Läks siis ema treeneriga kõnelema, võitjana väljus viimane. Olgu öeldud, et emps ei andnud sugugi kergesti alla. Minu asemel võeti reisile kaasa Leisi klassiõde. Mis kõige iroonilisem - tol päeval jäi proov ära.

Meie balletiõpetaja oli väga karm ning range, nn. vene kooliga treener. Ta ei aksepteerinud iial ühtki vabandust trennist puudumiseks, v.a. 40 palavikku. Muide olin kord sunnitud just nii kõrge kehatemperatuuriga esinema. Manasin naeratuse näole ning tegin oma osa ära. Ja mulle tundus see loomulik, sest tõsiseltvõetav tantsija ei lase taolisel pisiasjal esinemisest loobuda.

Mäletan, et vaatasime eelmine aasta iluuisutamist isa ning tema abikaasaga ning üks naiste üksiksõitjatest kukkus väga tõsiselt. Lausa nii õnnetult, et ei saanud esialgu jalgu alla. Reeglid näevad ette kindla aja, mil sportlasel tuleb otsustada, kas kava jätkata või ei. Olgugi, et tüdruku jalg oli täiesti lõhki ning pea ringles otsustas ta siiski uuele katsele minna. Isa lõi käsi kokku ning oli lausa vihane nii rumala riskeeringu üle (kusjuures on temagi tippsporti teinud), mina aga mõistsin. Pisikesest peale taotakse tantsijatele pähe, et juhtugu mis iganes, ALATI tuleb jätkata, valust üle olla. Baleriinid peavad eirama veriseid varbaid, mis varvaskingadel tantsides käivad paratamatult alaga kaasas. Meil kõigil oli alati suur rull plaastrit, millega tuli, vähemasti minul küll, kõik varbad ära katta, et vähegi valu leevendada.

Lisaks füüsisele kasvatas ballett kõvasti ka emotsionaalset poolt, nagu eespoolt juba ka selgus. See õpetas alandlikkust. Tallinna balletikoolis pidid õpilased näiteks vanematele ning edukatele koridoris möödudes kniksu tegema. Kõik solvangud, karjumised, näpistamised, küünistamised jne tuli alla neelata. Hea oli kui karjuti, tähendab hooliti. Kõige suurem karistus oli treeneri vaikimine. Ise ei õnnestu ju alati kõiki oma vigu näha ning seetõttu oli tähelepanu väga oluline.

Minu suureks plussiks sai tohutu tahtejõud ning töökus. Ma ei olnud maailma andekaim laps, kuid olin nõus kõvasti vaeva nägema. See tasus paljudel kordadel ka ära. Näiteks sain ma üsna noorena ühena kahest Ida Tantsukooli õpilastest kaasa lüüa Vanemuise balletietendusel, kus meil tuli täita üsnagi oluline roll. Sealt sai alguse suur armastus teatri vastu. Nägin, kuidas töötavad professionaalid ning toimib kogu lavastuse loomise protsess. Jah, muidugi saime varemgi teatrilaval esineda, aga alati kui õpilased Ida Tantsukooli etendustel. Seekord oli tegemist aga "päris asjaga". Esietendus oli väga menukas ning kõrvuti peaosalistega saime enam kui 10 minutit laval publikule kummardada. Pole vast tarviski öelda, millise kustumatu mälestuse see mulle jättis. Lavastaja, Oleg Titov, oli mulle muuhulgas ka üks sümpaatsemaid treenereid, kes juhendas mind mu parimatel aegadel. Teisest valitud tüdrukust on saanud professionaalne tantsija Estonia teatris, tänu kellele olen balletieluga siiani kursis. Triinu on ühtlasi üks mu parimaid sõbrannasid. Ma imetlen teda, sest tean, mida see ala nõuab, eriti veel taolisel tasemel.

Kuue aasta jooksul sain osaleda veel teiseski Vanemuise etenduses, see jäi ühtlasi viimaseks. Miks ma siis lõpetasin, kuigi armastasin ning siiani armastan seda ala palavalt? Osalt oli see oma rumaluse tõttu, teisalt oli asi treeneris, keda tegelikult väga austan, mis siis, et tegemist oli justkui Mussoliniga. Nimelt tuli mängu esimene armastus, kes otseloomulikult ei mõistnud, et mul nii vähe vaba aega oli. Kool, muusikakool ning ballett ei jätnud muuks aega. Mina noore ja naiivsena olin suure mangumise peale nõus paar trenni vahele jätma ning muidugi ei mõjunud see hästi. Treener maksis mulle valusalt kätte ning kippus ignoreerima, see oli liiga valus. Nii see otsus lõpuks tuli. Ma tean paljusid, kes õpetajaga siiani vimma peavad. Mina aga mitte. Treener hoiab mind, ka praegu. Ta kutsus mind isegi peale üht etenduse vaatamist tagasi, aga kuna see oli vaid ühekordne jutt, siis sinna see jäi. Ka Vanemuise balletikooli õpetaja kutsus mind kohe enda juurde, aga ma loobusin, sest austasin oma treenerit selleks liiga palju.

Esialgu tundsin balletist loobumise järel kergendust, aega oli nüüd rohkem. Esimest korda elus sain minna klassiekskursioonile ning käia peol. Üsna pea asendus see aga suure tühjuse ja nukrusega. Ma ei suuda siiani ühtki balletietendust nutmata vaatamas käia. Ma tean kui palju higi ja vaeva sellesse valatakse ning sooviksin samuti osaline olla. Teiselt poolt tunnen, et varem või hiljem oleksin ma pidanud lõpetama. Ma ei ole kindel, et oleksin tahtnud baleriiniks saada. Usun, et minu kutsumuseks on inimesi aidata ja teadust teha psühholoogia näol. Tants jääb aga üheks suurimaks kireks minu elus ning unistuseks on oma tantsukooli loomine. Balletti teen nn. hobikorras siiani. Kümme aastat tagasi ei olnud seda võimalust, nüüd on aga tublid tüdrukud ette võtnud ja hakanud täiskasvanutele tantsu õpetama. Seal saan end välja elada.

EM tõi minus taaskord kõik need tunded esile, mida tahtsin teiega jagada. Ma imetlen tippsportlasi, nende pühendumust ja tahtejõudu. Suur kummardus! Isiklikud tänud tahan edasi anda emale, kes mind balletti viis ja kasuisale, kes õpingud võimalikuks tegi. Love to you all from Estonia!

Lubatud fotod

2010-01-22T01:34:00.000-08:00

7. detsembril lubasin lisada pilte Kadu ja Etsi külaskäigust ning samuti rääkida ühest pisikesest üritusest, mille ette võtsime. Nimelt kinkisime neile jõuludeks (ja ka meile) paketi, mis koosnes õhtusöögist ning muusikalist. Süüa saime jaapanipärast einet, mis maitses oivaliselt ning etenduse peaosas figureeriv Jason Donovan ei valmistanud samuti pettumust. Meenutame seda õhtupoolikut naeratusega. Nemad jälle kinkisid meile vapustava söömaaja Tammuri talus. See viis lihtsalt keele alla. Niisiis, let me present: PILDID (nii rakse oli valikut teha, aga püüdsin karm ning kalkuleeriv olla) :)!

PS! Hoiame omadele EMil pöialt, ma olen viimastel päevadel lausa sütetel olnud. Jelenale saab kohe varsti kaasa kisada. Üritust koha pealt vaadata oli ikka midagi muud, apsaluutselt kõik oli kui kandikul näha ning palju ehedam. Merike, sinu supp ja pizza, no eksole....mmmmmm. Aga jumal tänatud televisiooni eest, onju?!

Meie nii rahulolevad ning õnnelikud oma jõulukingi üle, Tammuri talus

Kadu ja Etsu jõulukink meile, niiii suurepärane Tammuri talu

Poisid ja nende õlletabel

Samal ajal kui mina pead valutasin käisid mu armsad Hyde Park'is Winter Wonderland'il ning tõid kaasa nii armsa piparkoogi, mida ma ei söanda ära süüa

Hästi asjalikud "La Caricaturas"

Parimad mandlid saime Oxford Street'i jõuluturult

"Appi, tapetakse"
Suure isuga oravake
Vahtkonnavahetus
Teater
Tolerantsust suurendav vinge etendus, "Pricilla, Queen of The Desert"

Jaapani toit Bincho restoranis

Kadu ja Etsu limpsivad suppi

Mina ja Karel üllatuspaketil Bincho restoranis

Veidi udune, aga ikkagi kaunis vaade kodust

Tühja kõhuga ei kannata seda pilti vaadata; armsas brasserie's

Midagi Karelile, kes nii armastab toitu pildistada; brasserie's

Meie üks lemmikumaid brasseire'sid, kohe Harrods'i vastas, mille sildid vilksamisi aknast ka paistavad

Üks neist kohustuslikest piltidest

Tate'i muuseumis

Kümme põhjust, miks ma armastan ja vähem armastan Eestit

2010-01-14T10:45:00.000-08:00

1. Kodutunne või siis juured (+) - kui sündisime oli emal vaja teha otsus, kas kasvatada meist nn. eestlasi või venelasi (või pigem eesti- või venekeelsed lapsed). Olgugi, et tol ajal ei olnud tema eesti keel perfektne, otsustas ema siiski, et kui Eestis, siis ikka eestlased. Kuigi temagi isamaa on Eesti, siis päris 110% võrdsena ema end siin ei tunne. Ta on seda vaid kord oma elu jooksul maininud, aga minu mällu sööbis see väga eredalt. Ta tahtis, et meil oleks nn. tugevad juured ning olen alati veendunud olnud, et paremat kohta kodust pole. Ma tahan maailma näha, reisida ning ajutiselt võõras riigis pesitseda, aga mujal permanentselt resideerumist ma ette ei kujutaks.

2. Neli aastaaega (+) - iialgi ei ole mina kuulunud nende hulka, kes unistavad pidevas päikeses elamisest. Ma jumaldan emotsiooni, mis tekib, kui sügise lõhnad tungivad ninna ning vihm vaikselt aknal krõbistab. Armastan lumist talve, värvikirevat ning värsket kevadet ning rõõmuküllast suvist sulistamist.

3. Mets ja rohelus (+) - sellest ei saanud enne aru, kui Barcelonas elasin. Kivist linn ümberringi lämmatas, ma ei suuda roheluse ja metsata. Kui mul oleks valida ookeani, mägede või metsa vahel, siis valiksin viimase. Eriti armastan männimetsi. Minu päästjaks Barcas said pisikesed müstilised pargid.

4. Vähe inimesi (+) - see on kahe otsaga mõõk, aga antud temaatikaga haakuvalt räägin positiivsest. Mulle meeldib, et tänavatel saab liikuda vabalt, õhk tundub ka kuidagi värskem. Pole kihavaid miljoneid suitsetavaid sipelgaid, kes nügivad, trügivad ja lõppeks kogemata sigaretiga kõrvetavad.

5. Toit (+) - muidugi mängib siinjuures suurt rolli harjumuse jõud. Ikka maitseb meelsamini see, mida tavatsetakse süüa. Aga ma tõepoolest ei kujutaks oma elu ette koduse toiduta - kartulid, hapukoor, must leib, Kalevi šokolaad, sprotid, mulgikapsad, kama jne.

6. Asjalikkus ja töökus (+) - kuigi kiputakse vinguma, et meil ei liigu siin miski, siis mujal on palju hullem. Ma isegi ei tahaks konkreetselt selgitama hakata, aga enamasti on inimesed Eestis kõvasti konkreetsemad ning efektiivsemad.

7. Teeninduskultuur (-) - mulle tundub, et eestlastel on pisitilluke egokompleks, mis puutub klientide teenindamisse. Eile tundsin end lausa süüdi, et julgesin küüsi viilivat neiut tülitada küsimusega, kas ehk saaks ta 25 krooni lahti vahetada, ei saanud (hästi viiihaselt).

8. Kadedus ja klatš (-) - ma usun, et selgitused on üleliigsed.

9. Klaas on pooltühi suhtumine (-) - "kuidas sul läheb?", "ahh, piima hind tõusis, Kalle jälle joob, poliitikud on mägrad ja supp kees põhja....täna on üllatavalt hea päev". Okei, kui tõsiselt rääkida, siis rohkem helgemaid värve eestlaste ellu kuluks küll ära. Ja vähem kriitilist meelt ka!

10. Eestimaa ja eesti rahvas, meie traditsioonid ning vaimsus (+) - hästi tore põhjus, eksju:) kuid positiivselt tuleb lõpetada. Olgu, kuidas on, aga meie ja kallis isamaa lihtsalt rokime!

Love to you all from Estonia!

Tere jälle, mu armsad!

2010-01-09T14:05:00.000-08:00

Ma hetkel absoluutselt ei viitsi kirjutada sellest, mis kõik vahepeal on juhtunud. See oleks mulle justkui kohustus ja seda ma ei taha. Pealegi olete paljud kursis, olen ma ju kodus. Kui mul peaks tuhin peale tulema küll siis jutustan emme, Petsi ja Bianca külaskäigust, maagilistest jõuludest, lahedast aastavahetusest ning mittetoredast haigusest, mis otsustas mind kollitama tulla. Kutsumata külalise tõttu tahtsin kodumaale kauemaks jääda, paljud on veel nägemata ning asjad ajamata. Iluuisutamise EM on nüüd küll selline üritus, millele ei suudaks ma parima tahtmise korral ei öelda. Otepää MK etapp kõlab samuti ahvatlevalt. Niisiis lahkun ma Eestist 31. jaanuaril.

Inimesed inspireerivad mind. Eriti mu lähedased. Tundsin, et tahan kirjutada, nüüd jälle võin ning viitsin. London on mulle kindlasti sobiv paik, kuid Eesti on sobivaim. Otsustasin viimaks, et jääb ikka TÜ. Kaalusin võimalust asuda õppima Londonisse, sel oleks mitmeid plusse, kuid rohkem miinuseid. Jah, karjääri mõttes oleks UKs kraadi omandamine kindlasti arukas (loe mainekas), aga, aga, aga...liiga palju agasid sai. Karelil jälle tasuks igati Londonisse jääda, kogemus, mille ta seal saab, on nii väärtuslik. Mina igal juhul toetan plaani, et ta Inglismaale veel aastaks jääks. Kuidas ma vahemaaga toime tuleksin on hoopis teine küsimus. Samas tean, et minust ei saa iial naist, kes oma ego tõttu keelaks, paluks, nõuaks. Need on vaid uitmõtted, eks tulevik näitab oma nägu üsna pea...

Ma püüan nüüd jälle tublim blogija olla, mõtteid on küll, aega ehk nats vähe, aga küll leiab. Praegu saadan imeilusad talvised musid ja kohtume pea.

Juua ja süüa

2009-12-14T05:04:00.000-08:00

Winter Wonderland
Inamo ja vinged lauad

Sel ajal kui Kadi ja Edvin meil külas olid, tulid poisid (")geniaalse(") idee peale teha Inglismaa õllede edetabel. Kuhjasid nad siis poest kokku erinevaid märjukesi, millest kaugeltki kõik polnud kohalikud, hakkasid neid mekkima ning sealjuures hindama. Mina, kui sündmuste edasiandja, pidin edetabeli kindlasti avaldama, niisiis:

London, UK, 2-9 dets. Karen ja Edvinn õlletabel (ma ei kavatse muuta ühtki nende kirjutatud sõna ning olgu öeldud, et õllesid hinnati 5 palli süsteemis)

*Biere De Luxe (Prantsusmaa) - 4

*Carlsberg Export (Taani) - 3

*Hen's Tooth (UK) - 1

*St Peter's Organic Ale (UK) - 1

*Lucky Beer (Hiina) - (hinne puudub...hmmm)

*Gaymer's Newtons Vale Single Orchard Cider (UK) - 1,5

*Badger England's Crold - 3

*Fuller's London Pride - 3,5

*Badger First Grold - 3

*Marston's Burton Bitter - 2,5

*Savanna Dry Premium Cider (Lõuna-Aafrika) - 3

*Marston's Pedigree - 3,5

*Graymer's Somerset Medium Dry Cider - 3,5

*Badger Fursty Ferret - 3,5

*Schneider Weisse Original (Saksa) - 1,5

*Marston's Old Empire - 2,5

*Punk Ipa - 1

*Anpall Dry Premier Cru - 3

*Badger Poacher's Choice - 3

*Summer Lightning Golden Ale - 2,5

*John Smith's Extra Smooth - 4

*Town Crier Hobsons Cnsp Golden Ale - 3

Edvini käekiri oli loetav, aga minu kalli kraaksjalad tekitasid küll segadust, nii et võisin vabalt mõned nimed valesti kirjutada, seda enam, et ei oma vähimatki aimu õllekultuurist. Aga enam-vähem taoline tabel välja nägi ja kassa näed, polnud ükski 5 vääriline. Nõudlikud poisid.

Mina tahtsin hoopiski kõnelda ühest lahedast restoranist, kus me neljapäeval käisime. Nimeks Inamo. Pakuti seal peamiselt jaapanipärast toitu, mis oli maitsev, aga omamoodi elamuseks sai söögi tellimine. Nimelt oli iga laud kui suur puutetundliku ekraaniga arvuti. Näpuga noolekest liigutades sai valida meelepärase toidu ja kõik pildid olid nii ahvatlevad ning kaunid. Samuti võis valida "kööki piilumise", nii sai jälgida, kuidas road valmisid. Igavuse peletamiseks võis mängida laevade pommitamist, puzzlet ning treenida mälu. Minu meelest superidee. Kõik toimis ja oli maitsev.

Eile käisime Leisu ja Rodiga Hyde Parkis Winter Wonderlandil, see oli maagiline. Tegemist on lõbustuspargiga, kus muuhulgas saab uisutada, sööki nautida ja poodelda. Hõõgvein näpus liikusime läbi imedemaa, nautisime jõululaule, šokolaadis maasikaid ja banaane ning pontšikuid. Nuriseda saab vaid uisuplatsi väiksuse üle, mis muutis sõitmise lausa võimatuks. Me ei hakanud üritamagi. Kuidas ma ootan jõule, et saaks emme tehtud hanekest, verivorste, kõrvitsat, kartulipüreed, torti, komme, mandariine, glöggi. Muideks tuleb emme 17. siia, samal ajal kui Pets ja Biancagi. Naljakas, et mina ja Karel, emme ja Leisi, Pets ja Bianca sõidame kõik samal päeval erinevate lendudega Eestisse. Panustame mitmesugustesse lennufirmadesse, why not, eksole. Täpselt nädala pärast oleme kodus ja ma ei jõua ära oodata. Koduigatsus on nüüd küll juba väga-väga suur. Love to you all from London!

Edevuse laat

2009-12-09T05:44:00.000-08:00

Jummel, see blogipidamine on ikka üks edevuse laat küll. Pidin mina peaasjalikult Londoni tegemistest rääkima, aga ikka jõuan kuidagi ringiga endani. Vabanduseks see, et mõnus rutiin on tekkinud ning mis ma ikka päevast päeva samadest asjadest kirjutan. Teine ja ehk olulisem vabandus - lähedaste soovitused, et nii on põnev ja huvitav, noh, et isiklikku touchi on tunda. Kirjuta ikka sellest, mis hingel, meeles, südamel jne. Lõppude lõpuks on see minu blogi ja kellest siis veel kirjutada, kui mitte endast?! Niisiis, sobrasin ma Daki blogis (daki.tahvel.info), keda ma blogijatest kõige kauem olen jälginud. Üldiselt olin ma ikka väga blogikauge inimene, täiesti praktilistel kaalutlustel võtsin kirjutamise ette, kui Barcelonas resideerusin. Jube tüütu oli kõike 158 korda üle rääkida. Londoniga oli sama plaan, aga tundub, et minust on saanud omamoodi sõltlane. Räägin kõigest. Kirjutada mulle meeldib ning eriti veel siis, kui mul nii armsad pidevad lugejad on, kes mind innustavad. Daki blogist leidsin postituse, mille tema leidis Nirtilt ja endal oleks põnev teada, mis ma siis vastaks, loodan, et ka teil on huvitav. PS! Liina, sulle mõeldes teen pikki postitusi ;)

It is called: Seitse surmapattu

RAEV

Kelle peale sa viimati vihastasid? Ilmselt pidi see Karel olema.

Relv sinu valikul? Ei valikski, relvaks on tänu balletile saadud kõrged jalad, löögitugevust peaks tõenäoliselt veel harjutama. Seega hoidke alt :)

Kas sa lööksid vastassoost isikut? Dakile sarnaselt ütlen jah. Olen ka löönud. Ei ole uhke.

Aga samast soost? Õega kaklemist nooremas eas on ette tulnud, palun kergemat karistust.

Kes viimati su peale vihane oli? Vt esimest vastust.

Mis vihastab sind kõige enam välja? Ebasiirus, ebaõiglus, eelarvamused, valetamine, reetmine.

Kas pead pikalt viha või mitte? Ma tahaks, et saaksin öelda, et ei pea, sest psühholoogiliselt on igati tore, kui inimene pikka viha ei pea. Aga enamasti kipun ma üsna kaua vihane olema. Sõltub muidugi, kelle peale ja mille pärast. Kui probleem saab lahendatud, siis enamasti leian endas selle jõu, et mitte enam vihane olla.

LAISKUS

Mida sa peaksid iga päev tegema, aga pole tegelikult päris ammu teinud? Lõputöö kirjutamist lükkan aina edasi, aga lubadused endale on antud uuel aastal uue

hooga alustada.

Kõige hilisem aeg, mil oled ärganud? Kuna ma öökulli staatust oman juba mitmendat aastat, siis ei ole mulle võimaluse korral kella ühe-kahe ajal ärkamine võõras.

Nimeta inimene, kellega oled plaaninud ühendust võtta, aga pole seda teinud. Lyle ei ole nüüd paar kuud helistanud, kuigi mõttes on ta olnud iga päev.

Kõige magedam vabandus, mida oled öelnud? Ma magasin.

Oled sa kunagi vaadanud ka pikki reklaame? Jah.

Millal tegid viimati korralikult trenni? Eelmine kuu, shame on me.

Mitu korda vajutasid hommikul edasilükkamisnuppu oma äratuskellal, et kauem magada? Teen seda väga harva.

APLUS

Lihasööja? Kana ja kalata ei kujutaks elu ette.

Suurim kogus alkoholi, mida oled korraga ära joonud? Limonaadi taolist lurri olin kunagi võimeline uskumatutes kogustes tarbima. Kanget alkoholi ei kannatanud ma siis ja ei kannata ka nüüd.

Oled dieeti pidanud? Päris aus vastus on - ei. Olen vahel mõelnud, et söön nüüd vähem, aga sellega on asi piirdunud. Ma ei ole võimeline heast toidust loobuma. Ja õnneks ei meeldi mulle ebatervislik söök.

On sul kaaluprobleeme? Usun, et ei tohiks väga olla.

Mida eelistad? Magusaid, soolaseid või vürtsikaid toite? Minu keha annab enamasti märku, mida ta eelistab, enamasti on selleks soolane.

Oled sa kunagi vaadanud väikest last või looma & mõelnud:”Mmm.. Lõunasöök.”? Ei. Üleüldse eelistan ma mitte mõelda, et söön mõnd looma või lindu, nii võiks minust vabalt taimetoitlane saada.

IHA

Mitut inimest oled näinud alasti (arvesse ei lähe filmid & perekonnaliikmed)? Ma ühinen Nirti ja Daki arvamusega, et kui igast duširuumid jne sisse arvata, siis on arv suure tõenäosusega kolmekohaline.

Mitu inimest on sind alasti näinud (arvesse ei lähe arstid & perekonnaliikmed)? Vt. eelmist punkti.

Oled sa kunagi avastanud, et vahid vestluskaaslase (ükskõik kummast soost) rinda või jalgevahet? Teadlikult tõenäoliselt mitte, aga jalgevahet ma vaevalt piidlen, rindu küll.

Oled sa seksinud? On ette tulnud.

Lemmikkehaosa (teiste juures)? Mul ei ole lemmikut kehaosa, vaatan alati tervikut. Proportsioonis kehaosad on kaunid.

Kas prostituudid on sulle ettepanekuid teinud? Ma tahaks kõigepealt teada, kas ma üldse ühte näinud olen.

Oled sa kunagi teinud rasedustesti või suguhaigustetesti? Esimest jah, teist ei.

AHNUS

Mitu pangakaarti sul on? Üks.

Kui sul oleks miljon krooni, mida teeksid sellega? Kui ma saaksin selle raha ülehomme, siis poole annetaksin ja teise poole jätaksin mustadeks päevadeks. Hetkel ei tunne ma millestki puudust.

Kas oleksid pigem rikas või kuulus? Need kipuvad käsikäes käima. Niisiis kuulus rikkur või rikkurist kuulsus.

Kas võtaksid vastu igava töö, kui teeniksid selle eest hullult raha? Ei. Hea rääkida, kui ise teenima ei pea.

Kas oled midagi kunagi varastanud? Ei.

Kui palju muusikat on sul arvutis? Kaks jõuluplaati olen suutnud arvutisse tõmmata.

UHKUS

Mida oled teinud, mille üle oled tõsiselt uhke? Ülikooli lõpetamise üle olen uhke ja üleüldse kõigist akadeemilistest saavutustest tunnen suurt rõõmu, alustades muusikakooliga ning lõpetades balletiga.

Mida oled teinud, mille üle su vanemad on väga uhked? Vt. eelmist.

Üks asi, mida tahaksid elus saavutada? Tahaksin tihti tunda, et elan täisväärtuslikku elu ning kasutan kõiki võimalusi, mis mulle antakse või mille olen välja võidelnud.

Kas sind ärritab teisele kohale tulek? Kui me räägime võistlussitatsioonist, siis absoluutselt mitte. Mulle on oluline, et annaksin parima, milleks võimeline olen.

Kas oled kunagi osalenud võistlusest, teades, et sinu oskused on palju paremad kui kaasvõistlejate omad? Ei.

Oled sa kunagi petnud, et saada paremat kohta? Nou-nou.

Mida tegid täna, mille üle oled uhke? Töötasin KKT järgmise osa läbi.

KADEDUS

Millist asja või inimest tahaksid oma sõprade/tuttavate asemel omada? Mõnele sõbrale omast (vabandage väga) pohhuismi tahaks omada, vahel võiks ma vähem tõmmelda.

Kellega tahaksid kohti vahetada? Kui saaks, siis elaks ma näiteks kuu oma elust mõne inimesena, keda väga austan. Nõnda, et üks päev oleksin Johnny Depp, teine päev Justin Timberlake, kolmas päev Jüri Allik, neljas päev Donald Trump jne. Imelik, et kõik mehed said?!

Oled sa kedagi petnud (igas mõttes)? Olen petnud, aga igas mõttes on nüüd küll lai mõiste. Kas saab üldse kedagi igas mõttes petta? Et petsin raha välja, magasin teise mehega ja siis valetasin, et mu nimi on Marjaana. Vaevalt igas mõttes.

Oled sa kunagi soovinud, et su füüsiline välimus oleks teistsugune? Tahaks näha naist, kes arvab, et ta on üdini täiuslik. Ma muudaks mõned osad oma välimusest, aga üldiselt olen endaga sina peal.

Millist kaasasündinud iseloomujoont tahaksid oma sõpradelt endale? Mida pole, saab arendada, mida liiga palju, saab vähemaks võtta. Vähem muretseda võiks.

Kas sa tahaksid, et oleksid ise seda küsimustikku saanud koostada? Eip ja vsjoo. Nii ei ole päris aus ju.

LOVE TO YOU ALL FROM LONDON!

Psühholoogia seminaritöö

2009-12-08T17:00:00.000-08:00

Õnnelik kõrgelt haritud kiisukas oma kalliga.

Kliinik Ambromed Tartus

Bianca palvel räägin natuke oma seminaritööst, mida kaitsesin kevadel ning mille kirjutamine oli üks pagana rakse töö, aga tulemus oli vaeva väärt. Otsustasin juba üsna varakult, et uurin söömishäireid. Seda mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et kliiniline suund huvitab mind metsikult ning unistus oleks omada just kliinilise psühholoogi kvalifikatsiooni. Söömishäired nimetatud valdkonna alla kuuluvad ning muuhulgas moodustavad nad psüühilistest häiretest kõige suurema suremuse protsendiga osa. Niisiis on lausa eluliselt oluline häiret võimalikult palju uurida, et seejärel edukamalt toimetada. Teiseks motiveeris mind praktiline põhjus. Nimelt omab minu emps kliinikut Ambromed (www.ambromed.ee, lubage nüüd natuke reklaami teha), mis tegeleb peaasjalikult söömishäiretega, lisaks ka igasugu muude häirete ja probleemidega. Seega on mu enda huvides olla temaatikaga võimalikult hästi kursis, kuna minust saab tulevikus Ambromedi töötaja. Kusjuures juhtus sel ajal nõnda, et TÜ suurim asjatundja söömishäirete alal, ühtlasi ka minu juhendaja, asus empsi kliinikusse tööle, nii et võib-olla saavad meist kunagi kolleegid. Ütlen ette rutates ära selle, et magistrantuuris plaanin sama teemaga jätkata ning olen juba praegu erutatud kogu uurimuse käigu peale mõeldes. See saab olema äärmiselt väljakutsuv, rakse, põnev ja oluline.

Tagasi seminaritöö juurde. Uurimuse pealkirjaks sai "Kaalu reguleerimise meetodite ja isiksuseomaduste seos ülesöömishoogude esinemisega 15-18 aastastel tüdrukutel". Räägin alustuseks veidikene üleüldiselt söömishoogudega seotud häiretest. Ülesöömishoog on omane mitmele söömishäirele, aga see võib esineda ka eraldiseisva kõrvalekaldena normaalsest toitumisest. Rääkides üsna uuest söömishäirest, mida kutsutakse liigsöömishäireks ja mille keskmses ülesöömishoogude esinemine on, siis seda iseloomustab näiteks: -korduvad söömishood, millele on omane konkreetse ajaperioodi jooksul söödav suurem hulk toitu kui enamik inimesi sarnastes oludes sööks ning söömishooga kaasnev kontrollikaotus; -söömishoogudega kaasneb vähemalt kolm tunnust järgnevalt loetletust: suur kiirus; kestvus kuni iivelduseni; suurte koguste söömine hoolimata nälja puudumisest; üksinda söömine, kuna tuntakse häbi suurte toidukoguste pärast; enesehalvustamine ning süütunne pärast söömist.

On leitud, et kaalu reguleerimine on söömishäirete väljakujunemises üks suurimaid riskifaktoreid. Samuti, et teatud isiksuseomadused on suuremal või vähemal määral söömishäiretega indiviididele omased. Seda, kas ja millist rolli kaalu reguleerimise meetodid (uurisin viite: dieedipidamine, nälgimine, toidukoguste piiramine, treenimine, toidukordade vähendamine) ja isiksuseomadused (neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, sotsiaalsus, meelekindlus) Eesti valmil söömishoogude väljakujunemises mängivad, ma uurisingi.

Psühholoogia Instituut aksepteerib peaasjalikult statistilise analüüsi olemasoluga uurimusi, ei olnud minu omagi erand. Ja eks see oligi kõige keerulisem. Just seetõttu, et mul tuli protsessiga suuremalt jaolt üksi maha saada. Isegi majanduse valdkonnas tegutsevast oskuslikust härrast polnud abi. Ta lihtsalt ei osanud mind aidata, polnud tema valdkond ning SPSS programmi ta samuti ei kasutavat. Niisiis tuli mul hakkama saada isiklike statistikaalaste teadmistega, mida omandasin TÜ andmetöötluse kursuses paralleelselt seminaritöö kirjutamisega. Kuigi esmapilgul ei osanud ma muud teha kui nutta, sain hiljem hiiglama hästi hakkama. Ma lihtsalt pusisin ja pusisin ning mingist hetkest hakkas asi arenema. Selles mõttes oli mul kaitsmisele väga turvaline minna, ma tõepoolest olin kõik tulemused ise leidnud ja kogu statistilise analüüsi läbi viinud. On küll ja veel neid üliõpilasi, kel juhendajad suurema osa statistikast ära teevad ning eks kasutatakse ka muid meetodeid. Okei, ma jäin sel ajal mõnest kilogrammist ilma, aga pole lugu, need tulid suvel kenasti tagasi.

Ma ei hakka siia vast analüüse kuhjama, kuigi visuaalne pilt ehk aitaks mõista. Otsustasin lisada hoopiski seminaritöö kokkuvõtte, mis teatavasti paikneb uurimuse alguses ning annab lugejale ülevaate töö oluliseimast. Sealhulgas ka tulemustest. "Käesoleva seminaritöö eesmärgiks oli uurida kaalu reguleerimise meetodite ja isiksuseomaduste rolli söömishoogude väljakujunemises noorukitel. Võrreldes omavahel madala ja kõrge söömishoogude riskiga kaalu reguleerivaid tüdrukuid, selgus, et kõige enam on söömishoogude esinemisega seotud dieedipidamine ning nälgimine. Söömishäiretele omaseid hoiakulisi ja käitumuslikke dimensioone mõõtvas küsimustikus said kõrgeimad skoorid kõrge söömishoogude riskiga kaalu reguleerijad. Isiksuseomaduste poolest eristusid rühmad kõige enam neurootilisuse, avatus kogemusele ning sotsiaalsuse poolest, kusjuures suurimad erinevused ilmnesid kõrge söömishoogude riskiga kaalu reguleerijate ning madala söömishoogude riskiga kaalu mittereguleerijate vahel. Tulemuste põhjal saab järeldada, et suurima riskigrupi moodustavad indiviidid, kes reguleerivad oma kaalu läbi toitumise piiramise (dieet, nälgimine) ning kellele on omased kõrgem neurootilisus ja madalam sotsiaalsus."

Lisan selguse mõttes, mida tähendab neurootilisus ja mida sotsiaalsus. Neurootilisi inimesi peetakse sageli depressiivseteks ja stressi halvasti taluvateks. Arvatakse, et neil on ülekaalus negatiivsed emotsioonid nagu murelikkus ja vaenulikkus. Nad on haavatavad, raskesti kohanduvad ja ebakindlad. Neil on raske otsuseid vastu võtta. Nad ei armasta muutusi ja tunnevad tihti seetõttu psüühilist kurnatust. Sotsiaalseid inimesi iseloomustab kõige enam soov olla teiste inimestega heades suhetes. Nad vajavad harmoonilisi suhteid ja teevad ise küllalt palju selle heaks. Nad on kaastundlikud, sõbralikud, tolerantsed, vastutulelikud ja suuremeelsed. Nad aitavad teisi inimesi hea meelega ning loodavad, et ka ülejäänud vastavad samaga. Sotsiaalsus soodustab ka grupitööd, sest sotsiaalsed inimesed armastavad teistega koostööd teha, hoiduvad konfliktidest, kohanevad hästi ja kontrollivad väga hästi oma negatiivseid emotsioone. Niisiis selgus minu uurimusest, et söömishoogude esinemisega on enam seotud kõrgem neurootilisus ja madalam sotsiaalsus.

No vot, üleüldiselt selline mu seminaritöö välja nägi. Loodan, et oli huvitav lugemine või siis vähemasti hariv. Kui teate mõnda inimest, kes kannatab söömishäire all või kahtlustate seda, olete võib-olla ise üks neist, siis palun julgustage teda vastuvõtule tulema/tulge vastuvõtule. See on tõsine häire ning vajab tegelemist. Nii kutsun ma taas üles kõiki, kes tunnevad, et vajavad abi mistahes valdkonnas, võtma ühendust Ambromed kliinikuga või mõne teise asutusega. Esimene oluline samm saab sellega astutud. Edu! Love to you all from London!

Parimad palad kodust

2009-12-07T12:49:00.000-08:00

Parimateks paladeks osutusid Kadi ja Edvin Eestist, keda juba väga-väga ootasime. Nad jõudsid siia 2. detsembril ning lahkusid täna. Need olid ühed äärmiselt mõnusad päevad, mis möödusid linnutiivul. Otsustasime, et kevadel tuleks kindlasti korduskülastus teha, juba ootan. Õnneks sisustavad meie olemist siin veel mitmed lähedased, näiteks Bianca ja Pets juba järgmisel nädalal ning loodetavasti emme ka. (Emme, vihje sulle, suuuur vihje).

Kadi ja Ets jõudsid Londonisse 2.-l üsna hilja. Valmistasime kodus õhtusöögi ning muljetasime poole ööni. Lihtsalt tohutult tore oli näha ning kui uni poleks murdnud, oleksime hommikuni pläkutanud. Ärkasime vara, et minna Tate'i muuseumisse. Otsustasime Pop Life: Art in a Material World näituse kasuks. Väga kihvt vaatamine, soovitan. Selline teistsugune, hästi positiivne ja mitte nii informatiivne, kui muuseumid muidu. Seejärel läksime Harrodsi kõrvale kergele lõunale ning siis riideid vahetama. Edasise jätan hetkel saladuseks, hiljem pajatan. I promise! Nii palju lisan, et kulla Karel suutis koduvõtmed ära kaotada ning pärast suurt seiklemist maandusime neljakesi Leisu juures, kus veetsime öö.

Varahommikul asusid Kadi ja Ets shopingu- ja turistituurile, Karel tööle ning mina õppisin. Õhtul taaskord mõnus oleng kodus lauamängude seltsis. Laupäeval suundusime Buckingham Palace'i juurde vahtkonnavahetust jälgima, natuke poodlema Oxford Streetile, restosse ning taaskord koju mängima, kus meiega ühinesid Leisu ja Rod.

Pühapäeva alustasime 3D kinoga, kuhu ka Evelin kaasa tuli. Film tekitas mõnusa jõulutunde. Pärast läksime sööma, kus meiega lisandus Antonio. Hiljem käisime Kaire juures ning seejärel suundusid teised Hyde Parki jõululaadale. Täna varahommikul viisime tupsud lennujaama, natuke kurb oli, aga õnneks näeme varsti. Aitäh teile kallid muskad, love you!

Ma ei ole seda siin varem kõva häälega kuulutanud, aga Karelil läheb tööl väga hästi, lausa nii edukalt, et talle pakuti superhead kohta, kui ta kõik selgeks saab. Hoiame siis pöidlaid, mina tean tegelikult selletagi, et ta saab kõigega hakkama, kui vaid tahab. Love to you all from London! PS! Kõik kallid sõbrad, me võtame teid suurima heameelega vastu. Need, kes veel soovi avaldanud ei ole, tehke seda! Ma niiiii tahan jõule :) Pildid tulevad natu hiljem.

Teeme head!

2009-12-01T03:36:00.000-08:00

Jõulud on lähenemas, avagem oma südamed neile, kes seda hädasti vajavad:

http://daki.tahvel.info/2009/11/30/edastan-abipalve-kes-vahegi-saab-palun-aidake/

Mina ja Karel otsustasime otsekohe omapoolse panuse anda, loodan, et sama teevad kõik, kel see vähekenegi võimalik on! Love to you all from London!

Mina olen Liine, kes oled sina?

2009-11-29T08:37:00.000-08:00

Arvutis on täiesti võimatu koolitöid teha. Ikka juhtub, et tahan mõne sõna õigekirja kontrollida või fakti täpsustada. Klõpsin siis google.ee-d, sõnastikke, wikipediat, seejärel kipub vägisi blogspot ning orkut jalgu jääma. Noja nii ta läheb. Olen nõnda puhtjuhuslikult sattunud täna paari blogi otsa ja enamasti tundub mulle, et eestlane on üks ülikriitiline loom. Või pigem üliirooniline. Iseenesest on põnev lugeda sisukaid arvamusi, aga mingi hetk viskab üle. Sõnavabadus, muidugi! Aga palju võib. Okei, üks sissekanne arvustab, selge, no ei meeldinud see ja too. Loen järgmist, jälle ei istunud ning ülejärgmises taas midagi valesti. Meil kiputakse arvama, et mida rohkem ära panen, seda intelligentsem tundun. Et kui ta juba sellise kirjaniku tööd arvustab, ju ta siis peab ikka jagama.

Loomulikult on kriitiline analüüsimine vajalik, aga äärmustesse ei tasuks laskuda. Nagu meie meedia seda teeb. Liisiga arutasime tookord Bianca sünnipäeval, et juba eos tapetakse noorte eestlaste ind midagi loovat teha, sest nende töö trambitakse otsekohe mutta. Väidetavalt ebaedu müüb, läbikukkumine müüb. Alahinnatakse meid, ütlen ma. Kui minul oleks valida ajakirja vahel, mille kaant ilmestab pealkiri "Härra X-i suurim unistus täitus - ta sai isaks" või "Härra X sõitis purjus peaga vastu posti", siis otsustaksin kahtlemata esimese kasuks. Nn. kollast ajakirjandust saab ka trikitamiseta luua. Iga mõtlev kodanik ei võta enam ammu tabloide tõsiselt, sest asi on nii jaburaks kiskunud, faktipõhine ajakirjandus hääbunud. Mina loen elu24-a näiteks vaid uudishimu tõttu, et mis osav üllitis siis seekord pastakast välja suudeti puhkuda. Loen ja naeran. Ongi tsirkus ja leib. Kas mul seda vaja on? Ei! Eelistaksin iga hetk tõde kajastavat meelelahutust, kus intervjuud on tõepoolest intervjuud ja mitte väljamõeldised. Usun, et kuulus eestlane ei pelgaks oma elukogemust jagamast, kui oleks kindlustunne, et tema sõnad öeldud kujul väljaannetes ilmuvad. Okei, see selleks, nagunii hane selga vesi ja üldsegi ei tahtnud ma sellest kirjutada, aga kustutama ka ei hakka.

Niisiis, üliiroonilisus või ülikriitilisus. Inimesed, kas peale musta ja valge muid värve ka olemas on? Et kui on valida, kas kritiseerin või kiidan, siis mina ALATI PIGEM KIIDAN. Jumal hoia, need vampiirid "New Moonis", misasja? Armukolmnurk tüdruku, vampiiri ja koera vahel! (Tsiteerin eilset raadiointervjuud). Okei jah, kui mõtlema hakata, siis on totter. Aga mõtleme nüüd edasi. Armastus, jutt käib armastusest. Esimesest närvekõditavast, raputavast, intrigeerivast armastusest. Kõik, kes vähegi seda tunnet kogenud oskavad end samastada või vähemasti mõista. Olgu see siis kelle iganes vahel.

Aga eks palju sõltub ka inimtüübist. Mõned on kahe jalaga maa peal ratsionalistid, teised jälle igavesed romantikud. Ma ei eeldagi, et mõlemile peaksid ühed ja samad elamused meeldima. Aga miski võiks ju silmad särama panna.

Ma ise olen vastuoluline ning mind paneb imestama, kuidas inimestel on vahel naljakad stereotüüpiad. Näiteks, et Liine, sina oled nii tugev tüdruk, ma poleks kunagi uskunud, et sa filmide ajal niiviisi nutma puhked. Jaa, ma kaotan kinos väga palju oma kehavedelikku, mistõttu ma sinna kunagi joogita ei lähe, ka popcornita mitte. Või näiteks see, et ma olen konkreetne ning raskusi ei pelga tähendab, et ma ei saa olla soe ja hooliv. Minuga on seejuures vähe tegemist, stereotüüpiad on sellised. Ning siis imestatakse ja imestatakse, üks avastus teise otsa. Tore, et minus on, mida avastada. Teen selle nüüd jälle lihtsamaks.

Ma olen väga tugev inimene tõepoolest. Ma ei usu, et elus on olukordi, millest pole väljapääsu. Ma suudan ja tahan inimestele toeks olla, ise kipun vähe muresid rääkima. Usalduse peab välja teenima, ma ei ava end kergelt, aga kui kord usaldan, siis jäägitult. Reetmist andestan harva, kui üldse. Julgen oma seisukohti avaldada ja neid kaitsta. Hoian lähedasi ja sõpru rohkem, kui ei midagi muud, kes teeb liiga neile, teeb liiga ka mulle. Ma ei ole hall hiireke, olen lõvitüdruk ning seda uhkusega. Egas' mind niisama kõige tüüpilisemaks lõvitariks nimetata. Samas võin olla pehmeke, mis puudutab minu kalleid inimesi. Elan üle kui satun mõnega neist konflitki ning olen vahel end ohverdades nõus järele andma. Tahan aidata absoluutselt kõiki maailma kodutuid loomakesi ning hädas inimesi. Mulle läheb korda "suvalise prügikasti Kusti" elusaatus. Nii et tugev, samas soe. Saab ju küll. Ja siis koosnen ma veel sajast muust vastuolust, aga las midagi jääda minu teada, muidu pole üldse põnev. Love to you all from London!

I adore movies

2009-11-27T16:06:00.000-08:00

Kas te juba teate? Jah, muidugi teate! Ma jumaldan filmeeee. Ma olen filmifriik, täiesti avalikult ja hea meelega. Ma käiks või iga päev kinos. Nüüd tulin taaskord seansilt, seda korda "Law abiding citizeni" vaatamast. Soovitan, soovitan, soovitan. Mulle tegelikult action filmid nii väga ei istu, aga see oli hea. Gerard Butler ning Jamie Foxx tõotas suurepärast tulemust ning seda ta oli.

Noja, "New Moon", seda nägin juba eelmine reede, otseloomulikult siis, kui oli esilinastus. "Twilight" on hetkel minu lemmikute top kolmes. Tiinekatele ja naiivsetele naissoo esindajatele pidi viimati nimetatud film peale minema. Olgu, kuidas on, aga I love it! Ja "New Mooni" armastasin ma juba enne selle väljatulekut. Ei pidanud pettuma, noup. Lisaks meile oli kinos veel eestlasi, kes pahaaimamatult kommenteerisid, et polnud üldse nii hea, ootasid rohkemat ning et raamat pidavat palju huvitavam olema. Just seetõttu ei loe ma saagat enne, kui filmid vaadatud. Raamatud on ikka enamasti paremad, kui nende ekraniseeringud. Kuidas mulle meeldib Kristen Stewart. Nii minu maitse, ning mulle istub tema naiselikult poisilik olek, ehk siis vastuolulisus. Jah, ja siis ma loodan, et hele nahk tuleb taas moodi, sest see on kordades ilusam, kui solaariumis üle kärsatatud kehakate. Ning see miimika ja... Ma võiks jätakata, kuid mõtted on kaootilised ja las nad nii ollagi minu peas. Kõike pole tarvis ritta sättida. Elamuse tegi kindlapeale meeldejäävamaks seik, kus peale kino avastasid Leisu, Rodolfo, Mako ja David, et auto pole omal kohal. Õnneks polnud juhtunud kõige hullem, sõiduriist oli tassitud mitmekümne kilomeetri kaugusesse suvalisesse parklasse, kus selle kättesaamiseks tuli välja käia naeruväärselt suur summa.

Viimastel nädalatel nähtud filmidest kummitab mind veel "Gia", Angeline Jolie'ga peaosas, "Love happens", mis on psühholoogiliselt väga hästi teostatud ja mittetüüpiline imal naistekas (which I also mostly love ;)) Jennifer Anistoni ning Aaron Eckhartiga. Veel meeldis Vouge'i peatoimetaja tegemistest pajatav dokumentaal "September Issue" ning "The time travaler's wife" Rachel McAdamsi ja Eric Banaga. Palju liigutavaid filme teie talvistesse õhtutesse! Ja, öf coors, love to you all from London!

Jõulud

2009-11-24T14:49:00.001-08:00

Jõulumeeleolu hakkab hinge pugema. Siin on kuu aja vältel televiisorist näidatud reklaame kingitustest, mis tuleb kindlapeale varuda, näiteks tütrekesele elektriline koer ja abikaasale iPod. Eile toidupoes käies laulis jõuluvana igihaljaid meloodiad, nulgusid ning kuusepuid müüakse ja advendikalendrid šokolaadiloomakestega on ammuilma lettidel. Tänavakaunistusi ilmub samuti aina rohkem, Harrods hiilgab tulesäras nagu miski kuninglik.

Mina armastan jõule. Meil on perekonnas selle pühaga hoolivalt ümber käidud, olen selle eest väga tänulik. Me ehime kuusepuud, valmistame verivorste, hane ja piparkooke, loeme luuletusi jne. Nukrus poeb hinge, kui räägitakse, et jõulud on ülehinnatud kommertslik jama. Muidugi on tüütu mööda poode kingitusi otsida, kuid andmise rõõm on ju nõnda suur. Ma olen kirglik kinkija, mõtlen aegsasti ette, kellele mida, kust, kui palju. Neljapäeval otsustasime Kareliga jõulurallit alustada, lähme šhoppama.

Mulle meeldib, et jõulude temaatikaga alustatakse varakult. Alati on natuke kurb, kui pühalikud päevad möödas, nagu miskit eriti olulist oleks läbi. Seega sätin end vastavasse meeleollu juba praegu. Ostan mõne hea jõululauludega CD, soojendan glögi, kugistan mandariine ja kõike muud, mis minu jaoks selle imelise ajaga seostub. Kahju, et siin nii harva lund sajab, aga pole lugu, saan selletagi. Lapselikku ootusärevust teie hinge! PS! Tuleme 21 dets Eestise ja jääme 7 jaan-ni. Love to you all from London!

Söö, palveta, armasta

2009-11-22T09:43:00.000-08:00

Indoneesia

India

Itaalia

Olen siin jõudnud omajagu raamatuid läbi lugeda, siiani kõige mõjusam on kahtlemata Elizabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". See on minu jaoks üks sellistest life changing teostest. Üleüldiselt pean end äärmiselt tolerantseks kõiksuguste kultuursete elamuste suhtes. Leian pea igas teatritükis, filmis, raamatus midagi paeluvat, kasvõi pisukestki moraali või mõtet. Kuid mõned neist lausa raputavad läbi, sunnivad mõtlema, tõmbavad kaasa ja ei anna enne järele, kui viimane lehekülg pööratud, stseen vaadatud jne. Vot, "Söö, palveta, armasta" on minu jaoks üks neist üdini muljet avaldavatest raamatutest. Ma tean, et teoses välja käidud ideed saadavad mind veel kaua, olen näiteks kindlameelselt vastu võtnud otsuse kunagi Indoneesiat külastada. Uskumatu, kuidas suudab üks raamat tekitada suurt huvi millegi vastu, mis muidu on jäänud nii kaugeks. Minus ilmnes siiras uudishimu jooga ning mediteerimise vastu, samuti siiani kaugena tundunud traditsioonide vastu. Tekkis kihk veel nõnda paljut avastada, oma süda avada hoopis tundmatule.

Nimetatud teos on bestseller ja väga edukas. Võiks nüüd hästi originaalne olla ja öelda, et häh, ei midagi erilist. Noh, nagu ütlevad need, kes Paulo Coelhot lugedes igavusest haigutavad. Muidugi, muidugi, kõigile ei lähegi peale. Aga ma olen üks neist paljudest. Ma jumaldan sellist kirjandust. Ma jumaldan Elizabeth Gilberti menukat üllitist. Julgen seda soovitada, but don't get your hopes up, just enjoy! Sest vahel kui vägisi oodata, pole asi enam see. Oeh, saaks ma vaid teile oma hetkeemotsioone edasi anda, ma teeks seda. Minus on nii palju tundeid segamini, et läheb pisut aega enne kui ma need ära sorteerin. Niisiis, kui ma jälle maale maandun, siis üritan miskit siia vorpida, siiani peate leppima minu vaimustusega. Või siis vaimustuge ise, lugege läbi. Tutvumiseks teile pisike lõiguke tagakaanelt: "See raamat on ühteaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Autor, kes tundis, et ta elu on tupikusse jõudnud, otsutas asuda seda muutma. Itaaliast otsis ja leidis ta naudinguid ja köögimõnusid, Indias õppis mediteerima ning Indoneesias sensuaalsust ja vaimset tervenemist. Lugejal on võimalik rännata temaga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine". Love to you all from London!

Lapsed

2009-11-17T03:53:00.000-08:00

Eile rääkisin ühe lähedasega, kes oli just beebi saanud. Imearmsa tüdruku. Ja hakkasin mõtlema, et mis mu enda tulevik võiks tuua. Minu ema on seisukohal, et lapse saamisega aega on, mida hiljem, seda parem. Kasuisa jälle arvab, et noor ema olla poleks üldse paha. Ise mõtlen, et tunne peab õige olema. Kes arvab, et kaheksateistkümneselt on õige aeg, kes neljakümneselt. Kuid samuti usun, et see peaks olema läbimõeldud otsus ja mitte hetkeemotsioon. Meeletult oluliseks pean aega, lapse jaoks peab olema aega. Seepärast kaldun ise natuke sinna hilisemasse beebi muretsemise kategooriasse. Mul ei oleks energiat paari-kolme aasta jooksul kellessegi teisesse panustada. Ideaalis tahaksin vähemalt kolm esimest eluaastat täiesti lapse päralt olla. Teiselt poolt tean mitut noort ema, kes leiavad aega absoluutselt kõigeks ning nad on suurepärased vanemad. Nii et sõltub. Lapsed tulevad siis, kui on õige aeg. Ilmselgelt oleksin ka mina äärmiselt õnnelik, kui see juhtuks ülehomme, kuid reaalsuses ei ole ma veel valmis.

Kui rääkida veidi üldisemalt, siis minu meelest pole terves universumis imelisemat tunnet, kui olla lapsevanem. Mitte et ma teaks, aga eeldan. Keegi pisike olevus sõltub täielikult sinust ning ootab, et hakkaksid talle teed näitama. Meile on loengutes palju räägitud, et lapse iseloomu muuta ei saa, seega ei tohiks ükski vanem tunda 100% vastutavana, kui laps eksib või suuri vigu teeb. Pealegi see käib asja juurde. Mida vanemad aga vormida saavad on väärtushinnangud ja hoiakud. Samuti saavad nad näiteks neurootilist lapsukest õpetada sellega toime tulema, kuid nagu mainitud, muuta iseloomu ei saa. Nii põnev on avastada pisikest elusolendit, kelle ise loonud oled.

Leidsin eile hästi ilusa luuletuse, mis pisarad silma tõi:

Enne, kui sain emaks,

tegin ja sõin sooja toitu.

Mul olid ilma plekkideta riided.

Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,

magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.

Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,

koristasin iga päev.

Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,

ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.

Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,

ei olnud minu peale kunagi oksendatud,

kakatud,

sülitatud,

hammustatud,

pissitud

ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,

oli mul täiuslik enesevalitsemine

- mõtete ja keha kontroll.

Magasin kogu öö.

Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.

Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.

Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,

ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.

Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.

Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.

Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.

Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.

Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,

ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,

rõõmu,

armastust,

südamevalu,

imetlust

või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Enne, kui sain emaks.

Ärge kartke tunnistada nõrkusi

2009-11-14T17:06:00.000-08:00

Hea targutada, eksole. Minul, kellel nõrkuste tunnistamisega vahel raskusi tekib. Kriitiline võin ma enese suhtes olla väga edukalt ja kõva häälega julgen välja ka öelda, aga et mul tõeliselt-tõeliselt-päriselt raske on, seda tunnistan haruharva. No pole saanud 5 ööd korralikult magada, närvid on krussis, söönud õieti ka ei ole, aga eksamid on vaja ära teha. Nalja viluks võin sõbrannadele telefonis vinguda, et isversusver kopp on ees, aga tegelikku olukorda tõden harva.

Seda, et nii ei tohiks jätakata ja et tervis tuleks esikohale paigutada, olen mõistma hakanud alles nüüd. Kogu aeg tiksub peas mõte, et kui kool läbi, siis küll jõuab magada ja süüa jne. Alates seitsmendast klassist on mu peakene niimoodi mõtelnud. Ma ei oksa teisiti. Alustasin 14aastasena neli hommikul ärkamist ning tuupimist, kusjuures voodisse sain varemalt kell kaksteist öösel. Niiviisi kuni keskkooli lõpuni. Õppisin absoluutselt igaks tunniks kogu materjali ära ja kui vahel ei jõudnud tuupida, siis kooli ei läinud. Aga seda juhtus haruharva. Totrus, eks?! Hämmastav, milleni perfektsionism mu viis. Ülikoolis oli enesedistsipliini isegi rohkem tarvis. Igas loengus materjali omandamist ei kontrollitud, ise tuli aega arukalt planeerida. Minu jaoks osutus see keeruliseks, ikka kippus õppimine sessiperioodi lükkuma, mis mulle, kui kahe eriala omandanule, tähendas äärmiselt pikaleveninud koidikuid. Hakkasin esimest korda elus praktiseerima täiesti magamata öid, mis möödusid tuupides. Jooksin hommikul eksamile, söömata, tulin koju, magasin tunni ja alustasin uueks eksamiks õppimist. Mäletan, et ühe sessi ajal sain 5 ööpäeva jooksul 10 tundi und. Sõbrad ikka küsisid, et kuidas ma nõnda üldse miskit omandada suudan, kuidas mulle materjal külge hakkab? Aga hakkas, ma olen ju igaviku nii toiminud.

Jumal tänatud, et mul on tugev tervis, haige olen väga harva. Ainult, et kord tuvastati mul südame ülekoormuse sündroom. Kolm aastat pean vitamiine sööma ning kui pekslemine hulluks läheb tuleb üks pisike tabletike sisse võtta. Mõtlen endamisi, et mis oleks kui ma poleks akadeemilist puhkust võtnud ning õpiksin magistriastmes. Veel kaks aastat oma tervisega mängimist heade õpitulemuste nimel? Tõenäoliselt. Kõik kõrvalt manitsesid, et palun, võta midagi ette ja ära piina end. Mina noogutasin kaasa ja sain aru ka, aga sisimas lubasin, et kui kool läbi, siis hakkan enda eest hoolt kandma.

Veel üks ülestunnistus, ma pole juba aastaid normaalselt magama jäänud. Lähen iga öö voodisse ning vähemalt kaks tundi möödub lage vahtides. Aga mis seal imestada? Organismi olen juba aastaid segadusse ajanud, puudub regulaarsus ning elementaarne tervislikkus. Eks oma osa mängib ka ärevus. Kuna õpin psühholoogiat, siis tean hästi, mis diagnoosi esmapilgul panna tahaks, kuid tean ka, et see oleks ebakorrektne. Pole mul ei üldistunud ärevushäiret, ega meeleolu alanemist või mida iganes siit nuputada võiks. Tegu on perfektsionismiga, vajadusega elus palju saavutada ning rumala hooletusega enese suhtes. Kas ma tõesti naiivselt arvan, et kui tööle lähen, siis on kõik teisiti? Ei ole ju, isegi hullem on. Psühholoogi kohustused ei lõpe kunagi kella kukkumisega.

See aasta siin on paljud asjad perspektiivi lükanud. Olen mitmeid kordi varem maininud, et rütm hakkab paika loksuma, ma söön ja magan. Kui hädasti mul seda puhkust tegelikult vaja oli. Pean hakkama mõistma, et võib ka teisiti. Ma saan olla hästi tubli end unustamata. Püüan treenida järgmiseks aastaks, mil hüppan taas ratta peale, et omandada magistrikraad.

Miks ma kõike seda kirjutan? Eestis on, minu arvamist mööda, väga palju inimesi, kes töötavad/õpivad üle. Niisiis kipub elu mööduma rabades ning balanss nihkub paigast. Inimene on rahuolev vaid siis, kui on täidetud kõik tema vajadused. Tuleb tähelepanu pöörata nii vaimsele, kui füüsilisele: suhelda, liikuda, uusi seiklusi otsida, käia väljas üksi ja koos sõpradega. Kui tuleb peale tunne, et milleks ma tõmblen, elus peab ju ometi rohkem olema, siis on see esimene märk tasakaalu puudumisest. Mina olen teadlikult püüdnud oma elu nõnda sättida, et jõuan teha trenni, sõpradega tšillida, Kareliga kudrutada jne. Ehk seetõttu polegi mul ei masendust ega ka tõsiseid tervise probleeme. Samas on inimesi, kes vajavad juhatust ning koostööpartnerit, kes nendega väljapääsu otsiks. Me kõik võime vahel jõuda punkti, kust ei oska edasi liikuda.

Nüüd jõuangi tegeliku põhjuseni, miks seda postitust kirjutan. Esiteks andsin mõista, et probleemi tunnistamine iseenesele on keeruline, eriti kui pole nagu kindlat põhjust nuriseda. Nagu näiteks minu puhul. Õnneks sain ma riukalikule Pätule jälile ning tegelen endaga. Eriti uhke olen ma inimeste üle, kes on nii tublid, et lisaks probleemi nentimisele tunnistavad, et vahel pole neil jaksu murega üksi võidelda ning seepärast on võtnud nõuks tulla psühholoogi juurde. Eestis on levinud arusaam, et psühholoogi vastuvõtule registreerib vaid keegi, kel on peas midagi tõsiselt korrast ära. Vale, vale ja veel kord vale. Psühholoogi juurde võib tulla igaüks, kes tunneb, et tema elus on midagi häirivat, mis ei lase tal seda nautida. Mitte kunagi ei ole keegi kellestki parem või halvem, oleme kõik võrdsed. Vahel juhtume elus kokku olukordadega, kus lihtsalt ei oska enam miskit ette võtta. Siis tulevad appi professionaalid, kes on samuti vigadega inimesed, kuid keda on õpetatud koos patsiendiga lahendusi otsima. Olgu mainitud, et meil ei ole õigust tööle asuda enne, kui pole end läbi ja põiki analüüsinud, kitsaskohti otsinud ning neid lahendada püüdnud. Ma kuulen enam ja enam, et julgetakse vastuvõtule tulla, see rõõmustab mind. Tähendab, et teadvustatakse muresid, mis tegelikult on suur saavutus. Edu teile kõigile oma nõrkuste ja tugevuste avastamisel, sest neid on meil kõigil. Love to you all from London!

Härra proviisor

2009-11-14T05:10:00.000-08:00

Kõige olulisem uudis viimaste päevade jooksul on kahtelmata Kareli töölevõtmine. Tekkis temal eelmise nädala esmaspäeval tunne, et tuleb käia mööda apteeke end abikäeks pakkumas. Viis minutit kodust hakkas Karelile silma pharmacy, mis paikneb arstikeskuse kõrval. Mõtles tema, et lahe oleks siin töötada, patesiendid hüppavad kindlasti pärast arsti juures käimist läbi, saab hulgim retseptiravimeid jne. Kuulati noor poiss ilusasti ära. Olgu mainitud, et UK kogemuseta ei võta pea mitte ükski asutus tööle, seega oli Kareli eesmärgiks saada praktikat. Ta pakkus end tasuta tööle, et hankida vajalik väljaõpe. Ja läkski õnneks. Kui arvate, et noh, kes siis tasuta abikäsi ei tahaks, siis ega ei taheta küll. Ei viitsita jamada kellegi nn. kogenematuga. Niisiis, esmaspäeva õhtul kell seitse helises Kareli telefon ning teisel pool kõlas soov ta tööle võtta. Kolm korda nädalas kella 9-7, 2-3 kuud tasuta rabamist, vastutasuks see nii oluline kogemus. Kui keegi peaks vahepeal parema pakkumise tegema, saab Karel iga kell lahkuda. Neljapäeval oli proovipäev. Ta jäi väga rahule, teha saab Karel igasugust tööd, sealhulgas dispenseri, techniciani ja pharmacisti omasid. Kõige keerulisem pidavat olema toimetulek narkomaanidega, keda voorib keskmiselt 25 tükki päevas. Metadooni kulistavad nad kohapeal kurgust alla ning kipuvad seejärel lugusid jutustama. Omajagu keeruline on neid apteegist välja saada, kuid see pidigi nii olema. Iga päev. No vot, on ju hiiglama tore uudis, et härra proviisor tööle sai. Minul on küll hästi uhke tunne. Love to you all from London!

Here I am again

2009-11-11T06:25:00.000-08:00

Viimased päevad Eestis olid vähemalt sama toredad kui esimesed. Palju sõpru, kalleid ja armsaid, kes mulle meelde tuletasid, kui vinged nad on. Õhtupoolik kasuisa juures Otepääl oli enam kui suurepärane. Lennukisõit Londonisse sujus kenasti ning kiirelt "Nastja" raamatu seltsis. Ei oskagi kuidagi seisukohta võtta, mis puutub üleloomulikku, jään tõenäoliselt kuhugi vahepeale - usun ja ei usu ka. Selgeltnägemist pole kunagi suudetud teaduslikult tõestada, samuti ümber lükata. Võta näpust...

Ilm on Londonis jätkuvalt kõvasti soojem võrreldes Eestiga. Valgust on ka rohkem. Endalegi imestuseks tunnen end siin väga koduselt. Barcelonaga oli teisiti. Ilus linn ja kõik, õppisin seda tundma ja armastama, kuid kodune ei olnud see päriselt kunagi.

Suurima heameelega olen end tavapärasesse rutiini sättinud. Koristamine, kokkamine, õppimine, leisure time jne. Äärmiselt vabastav on hommikul ärgata ilma, et peaks kohe kuhugi tormama. Võin rahumeeli hommikusööki valmistada ning seejärel mõnuga toitu nautida. Hommikul söömise harjumuse olen esmakordselt endale siin külge harjutanud. Kasuisa ikka tavatses muretsevalt manitseda, et mis tähendab, et sul pole aega süüa. Tuleb see aeg võtta! Jutt jumala õige, ainult et, rääkimata minu "aja puudusest" (pole ju ometigi raske külmkapist üks jogurt haarata), polnud mul ka isu. Nüüd on. Niisiis, ma söön regulaarselt, magan rohkem, õpin põnevaid asju ning pesitsen suurepärases linnas. Hetkel ei oska küll väga rohkem tahta.

Eile oli esimene hispaania keele tund. Plaaneerisin tunde võtta Picadilly Circuse piirkonnas, kuid kuna piisavalt rahvast ei tulnud kokku, pakuti võimalus raha tagastada või mind mujale suunata. Otsustasin teise kasuks. Käin nüüd keelt õppimas Notting Hillis. Kokku on meid 5: prantslannast prantsuse keele õpetaja, kreeklasest ärimees, šveitslasest õpilane/ tööotsija/ mehepärastlondonisresideeruja, araablasest õpilane, kes edaspidi meiega ei liitu, kuna liiga keeruline tundus, ning eestlasest üliõpilane - mina. Tund kestab 2 h ja on äärmiselt intensiivne. Absoluutselt kogu aeg tuleb rääkida, mis iseenesest on väga tervitatav, aga aastaga olen suutnud päris palju ära unustada. Homseks pean ette valmistama debati inimõiguste teemal. Mis seals' ikka väga seletada, tore, et nad olemas on :). Jah, ja siis tuli meil kõigil oma emakeeles öelda "rahvusvaheline inimõiguste deklaratsioon", nii põnev ju. Igasuguseid lahedaid seikasid oli veel, esimesena meenub, et kreeklasel on mitu eestlasest sõbannat, kes teda "palju õnne sulle" laulma olevat õpetanud. Samuti arutlesime teemal, miks inglased keeli ei viitsi õppida. Ahjaa, meie õpetaja on suur Michael Jacksoni fanatt. Tema laptopi ekraani kaunistab pilt noorest poplauljast ning filmi "This is it" on ta juba 5 korda vaatamas käinud. See oli omamoodi armas, kuidas tal silmad särama läksid, kui Jacksonist juttu tuli.

Andke palun innukamalt teada, millest tahate, et kirjutaksin. Ma tean küll, et mõned teist loevad regulaarselt mu blogi, miks siis mitte oodata sissekannet veel eriti lahedal teemal. Paljud tahtsid ntks, et kirjutaksin kindlasti oma tegemistest Eestis. Hea meelega kirjutasin. Ja ausõna, kommenteerimine ei ole üldse keeruline. Kodus öeldi, et oldi proovinud, aga ikkagi ei õnnestunud. Ei ole tarvis mingit kontot vms. Lihtsalt valite Name/URL ning toksite oma nime Name sektsiooni, kirjutate ja lisate. Proovige järele. PS! Mul nett jamab ning seepärast ka postitused viibivad, püüan, nii palju kui võimalik, regulaarselt kirjutada.

Love to you all from London!

Pere. Sõbrad. Kiisu. Kodu. Eesti.

2009-11-04T11:51:00.000-08:00

Esiteks, aitäh, kallid sugulased ja sõbrad, kes te mu blogi loete ning mind kiidate. See annab suure magusa tõuke edasi kirjutada ning oma tegemistest teada anda. Küll mul on teiega vedanud. Meeletult vedanud! Sain heas mõttes vastu pead, et pole mõned päevad mahti saanud uut juttu vorpida. Et kui sa juba blogipidaja oled, siis järjekindlalt, paluks. Niisiis, sissekanne minu Eestis paiknemisest.

Nagu teate, siis jõudsin lennujaama kl 23.00, Martin oli kenasti vastas, et mind bussijaama talutada. Aitäh! Eesti väiksusesele sain kohe kinnitust, kui põrkasin kokku Kärdiga, kes oma isale vastu oli tulnud. Puhusime veidi juttu, mis aja parajaks tegemisele marjaks kulus. Kell 00.00 väljus buss Tartusse. Oleksin võinud Tallina ööseks jääda, aga Mindy nägemist ei kannatanud edasi lükata. Kurvaks tegi, et seekord ei tekkinud pärale jõudes suurt joovastustunnet. Tuimus oli. Krooks purjus inimesi pungil täis, Zavood samuti. Kesklinnas kakerdas paar üksikut nägu. Kõik nagu ikka. Kadi ütles, et mida pikemalt ära oled, seda vähem pidavat tagasi tulles rõõmus meel olema, vähemasti temaga on nii. See lohutas. Minu pisike valge karvapallike jooksis uudistavalt uksele vastu, nuuskis üle ja oli nagu ikka. Minul muidugi pisarad jooksid, minu kiisutütreke. Hommikupoolikul ronis Mindykas minu peale tuttu ning lõi nurru. Lihtsalt jumalikult suurepärane. Ta tundis mu ära!

Kella 12 ajal saabus Leenu. Ilmselgelt jäi meile paari tunnisest vestlusest väheseks, aga nii hea oli. Leenu on minu inimene igas mõttes. Oleme nii erinevad ja nii sarnased. Tasakaalustame ning mõistame. Leppisime kokku, et varsti tuleb kordusmeeting teha. See juhtus juba öösel. Edasi põrutasin Kadiga kohtuma. Kirjeldamatult suurepärane olemine, nagu meil ikka. Ei suuda printsessita nagunii. Varsti lisandus Edvin, mõtisklesime kõigi ettevõtmiste üle, mis plaani tuleb võtta, kui nad külla tulevad. Seejärel läksin koju, ruttu krohv näkku, piduriided selga ja Ristiisasse klassiõdedega pläkutama. Oeh, teie olete mulle ka kirjeldamatult kallid. Oleme koos üles kavanud, tunnete mind läbi ja põiki. Ei mingeid pingeid, nägude tegemisi, võltsi punnitamist. Kõik on nagu on. Seadsime mõne tunni järel sammud CTsse ning mina hiljem Illusioni. Nohjah. Illukasse sissesaamine oli ka omamoodi, 40 minutit võttis. Küll tuli teemaks, kas olen Karlovas käinud, siis aga mujalt, et mis mu kontsa pikkus on. Ei ole tore üksi noorel neiul klubisse minna. Martin tiris mu lõpuks massi seest pittu. Ausalt öeldes olin väsinud ning maandusin üsna pea üleval korrusel diivanil. Seal sain sotsiaalset elu elada. Hiljem tuli Leenu klubisse, siis tantsisin, kuni tuled põlema lahvatasid. Muidu oli superpäev, ainult et, teate, inimesi ikka jubedalt huvitab, et mis ja kes, eksole. Just see, mis mind väsitab. See väsitaski!

Laupäev oli Biancale pühendatud. Küll suure palumise peale ja väsimust trotsides, kuid absoluutselt õnnestunud sünnipäevale jõudsin kella kümneks. Tlnst Trtu sõites sain veidi puhata. Jumal tänatud, et sa ei andnud mulle võimalust sünnipäevalt puududa. No, kuidas oleksin võinudki. Sinu siiras rõõm minu nägemisest pühkis kõik väsimuse raasud. Hiljem mulle ikka korrutati, et ainuvõimalik tee oli kohale jõuda, sa vaata Biancat, teine nii rõõmus. Kallis, tead, see läks väga hinge, et sa nii häppi olid! Väga lõbus ja õdus oleng. Sekka natuke meediajuttu neiu Lassiga, kelle kohta käivad eelarvamused on tühipaljas jama. Veendusin selles isiklikult. Öö lõpetasime Prives hullumoodi tantsu keerutades. Kallis, superpuper sünna oli!

Pühapäevast sai Triinu päev. Maandusime Reval Cafesse pannkooke sööma kell kaksteist, lõpetasime jutud veidi enne kuut pasta ja vormiroaga. Mis sa teed, kui pole kaua näinud, kõik tuleb sirgeks rääkida. Armastan sind, mu ballerina. Üks parimatest oled alati olnud ja jääd ka! Natuke palju saab mul neid kiidusõnu, aga korrutan lõpmatuseni, et olen üliõnnelik, et minu ümber on nii suurepärased inimesed. Ma ei suuda pilve peal istuvat meest ära tänada! Miljon aitähi...

Esmaspäeval nägin põgusalt Biancat, Martin käis külas ning issiga sain kokku. Iss, kaks asja, mis sa mulle ütlesid jäävad meelde elu lõpuni. Sa tead vast, mis need on. Igal juhul aitäh sulle nende ilusate sõnade eest!

Teisipäeval õppisin taas ning õhtul käisin Kadiga korvpallimängul. Nagu isversusver närvesööv mäng, ühe punktiga kaotasime. Füüsiliselt valus hakkas. Keha kosutasin jällegi Truffes, kus jutustasime Kaduga hea mitu tundi.

Ja ongi käes tänane päev. Olen õppinud, Leenuga kohtunud, telefoni otsas rippunud vähemalt paar tundi. Kaupsis nägin ebareaalselt palju tuttavaid. Kaasaarvatud Raxat, kellega ma loodetevasti reedel koos Tlna saan sõita ning sel moel kõik tähtsa ära rääkida/kuulda. Leisu saabus, aga teda silmasin vaid minutiks ja läinud ta oligi. Homme plaanime Otepääle sõita, Margusele külla. Can't wait! No ja nii on see aeg möödunud. Mis ma oskan öelda, lucky bastard! Eestisse tagasi ei kipu, aga kõik kallid pakiks küll kaasa. Mis ma teieta teeksin? Olete mu rõõm, tugi, hea ja parem. Kui ma vaid oskaksin väljendada teie erilisust ning kõike seda, mis mulle annate. Oeh, neist ridadest jääks väheseks..

Love to you all from ESTONIA!

Daki, loodan, et nüüd on mugavam. :)

PreHalloween

2009-10-29T04:24:00.000-07:00

What a night! Eile oli üks emotsionaalne ja superlõbus õhtu. Olgugi, et enamus päevast möödus koristamise tähe all kompenseeris õhtupoolik selle täielikult. Ma olen küürimise friik, ei tunne end ära. Pesen, nühin, pühin, triigin, kokkan. Okei, kokata on väga lahe, aga koristada pole mulle kunagi meeldinud. Nüüd meeldib, ime ime otsa, ausõna. Eile saabus siis see kauaoodatud 28. oktoober ning Michael Jacksoni "This is it". Kuna meie kino asus jalgpallistaadioni kõrval ning eile oli matš, siis jäime hiljaks nii pool tunnikest. Liiklus oli hullumeelne. Nägemata jäi filmi 5 esimest minutit, sest (õnneks) näitavad nad treilereid ja reklaame kümme miljon tükki. Seda ka, et nats hirmus oli jalgpallifännide massis kinno tormata. Mulle meenus film "Huligaanid", noh, teate see, kus näidatakase inglaste haiglast jalgpalliarmastust ning lõpus sureb iluspoiss maha. Kes pole näinud, siis soovitan vaadata. Olgugi, et ma lõpu ette rääkisin. Heh. MJ filmist nii palju, et oleks sellest alles kontsert tulnud. Ma püüdsin vägisi pisaraid tagasi hoida, võimas. Film oli veidi üle käe-jala tehtud (Karel nii ei arva), aga see ei loe, sest MJ on legend. Ta on lihtsalt suurepärane. Kinopublik plaksutas iga loo järel ning tunne oli peaaegu nagu päris. Peaaegu. Ekstaatilises meeleolus liikusime Leisu ja Rodolfo juurde veinitama-vodkatama-likööritama, et siis peole minna. Kostüümid olid kohustuslikud, vähemalt, meile, tüdrukutele. Halloweeni eelpidu ootas. Leisist sai seksikas toatüdruk, minust politseinik. Laud oli reserveeritud Cuckoo Clubis, mis oli pilgeni rahvast täis. Tulime sealt üsna varsti ära. Edasi läksime Movidasse. Muusika super, klubi super, rahvas super. Üritus igati õnnestunud. Öö lõpetasime restoranis English Breakfasti süües, see maitses eriti hästi. Bianca, sulle tõstsime samuti klaasi, palju õnne sünnipäevaks! Hakkan nüüd pakkima ning kella 23ks olen Eestis. Love to you all from London!

Igatsus ja muu...

2009-10-27T10:49:00.000-07:00

Alustuseks kirjutan natuke muust, mis tegelikult pole muu, see on meie viimaste päevade kokkuvõte. Seejärel kirjutan igatsusest, millele Kadi mind mõtlema pani.

Eile sain esimese assignmenti tulemuse, "Pass", mis tähendas, et igale küsimusele pidi olema antud õige vastus. I did it. Teine võimalus oleks mittehakkamasaamine, hinnet seekord ei pandud. Väga õpetlik, kommentaarid kenasti juures. Tundub, et liigun õiges suunas, jutt käib KKTst. Kriisinõustamisega hakkasin samuti tegelema. Seejuures läheb Karelit tarvis, sest iga osa lõpus on self assesment, mis eeldab vestluspartneri olemasolu. Käesolevas enesehindamise ülesandes peame unenägusid analüüsima, onu Freud on teemaks. Saab põnev olema, Karel on igaljuhul innukas. Rääkides temast, Karelist, paganama raske on tööd leida. Ei anta isegi võimalust tööotsija ära kuulata, rääkimata siis võimalusest oskusi näidata. Viimaks tuleb uste taha minna ja sundida end kuulama, muud tundub, et üle ei jää. Kaire käis eile külas. Väga lõbus oli, milles on tõenäoliselt oma süü ka veinil. Sõime, jutustasime, sellest kujunes mõnus tuttav olemine. Kui suur on võimalus, et pinginaaber tuleb sinuga ühte ja samasse linna, samal ajal elama. Üsna väike.

Täna tegime shoppamise päeva. Westfieldis käisime, mis on üks suurimaid kabanduskeskusi Euroopas. Õnneks olin seal varem käinud ja seega oskasin orienteeruda. Andsin endale lubaduse, et olen hästi pai ning ei astu igast poest läbi ja ei tee irratsionaalseid oste. Olen ju shopahoolik. Paid välja teenitud, jäin mõistlikkuse piiridesse. Hommikul tegi Leisu toreda üllatuse ja astus läbi, aitäh õekene, nii hea oli sind näha. Tervelt päev jäi vahele, igatsus juba suur.

Hakkasin mõtlema, et mida/keda ma Eesti juures kõige rohkem igatsen. Ütlematagi selge, et eelkõige lähedasi: perekonda, sugulasi ja sõpru, kaasaarvatud Mindykat. Pole teid, pole ka mind. Õnneks on meil Skype. Igatsen oma korterit. Igatsen sügist Toomemäge. Mul on Toomemäega kirjeldamatu side, see koht tekitab minus nii palju positiivseid emotsioone ja mälestusi. Igatsen Tartut. Igatsen kiiret asjaajamist ning konkreetsust. Ja teate mis, ega ma väga rohkem ei igatsegi. Pole ilmselt veel jõudnud. Kõiki, kellest/millest puudust tunnen, on mul kohe-kohe võimalik näha. I'm coming home! Varsti kohtume, mu kallid. Love to you all from London!

Food!

2009-10-25T06:33:00.000-07:00

Nii Karelikene, here we go!

Tegelikult olen ma ikka äärmiselt võhiklik, mis puutub inglise toidukultuuri, aga annan oma parima. Söögipoodidega pidi siin nõnda olema, et Marks & Spencer ning Waitrose on kõige kvaliteetsemad, aga ühtlasi ka kõige kallimad. Edasi tulevad juba Sainsbury, Asda, siis Lidl jne. Neis kõige odavamates pakutakse vähem orgaanilist toitu, aga siiski pakutakse. Meie lemmik on hetkeseisuga Asda. Ta on siiani nähtutest muide kõige esteetilisema välimusega, ehk kõige puhtam, valgem, ilusam. Valik on hiiglama lai. Iga pood pidavat pakkuma vähemalt 10 erinevat sorti inglise vorstikesi, mis erinevad selle poolest, et neid tehakse värskest lihast, lisamata muud sodi. Tikutulega tuleb otsida vaid musta leiba (pole õnnestunud leida, aga alla ei anna) ja hapukoort (on õnnestunud leida). Ei saa kurta, et soositakse ainult rasvade tarbimist, on igasugust kraami. Kuigi tuleb tunnistada, et kurk on igal pool kurk, puding aga pole igal pool puding. Siin on maailma parim puding. Muide pidavat inglased olema need, kes meile sõna "võileib" andsid. Thank you for that!

Nad tõepoolest armastavad English breakfasti. Pea iga kohaliku restorani menüüs on hommikusöögi valikus muna, peekon, tomat ja oad. Kord peale klubitamist sai isegi maitstud ja pagana hea oli. Hästi palju on igasugu rahvusvahelise toidu restorane. Me oleme käinud näiteks argentiina toitu proovimas, kus meile toodi kandikul ette 7-8 sorti toorest liha, millest tuli sobiv välja valida, küpsetusaste öelda ja mindigi pala valmistama. Itaalia restorane oleme külsatanud rohkem kui paari. Eilegi sai üks taas nähtud. Selline pisike ja väga populaarne pererestoran. Minu ja Rodolfo valik osutus veal milanesele, Karel võttis mereandidega pasta ja Leisu meriahvena. Kala oli luine, aga muidu ei oskaks paremat tahtagi. Rodolfo ja tema sõbrad tundsid end äärmiselt koduselt, itaalia keel, itaalia söök, itaalia muusika jne. Proovigu eestlane siin end samamoodi tunda, pole võimalik. Aga pole lugu, sest puudust tuleb tunda vaid eelpool nimetatud mustast leivast. Kalevi kommidele pole vastast, aga see on siililegi selge. Love to you all from London!

Move it!

2009-10-23T18:47:00.000-07:00

Mõne päevane vaikus oli tingitud kolimisest tulenevatest toimingutest. Ja samuti õppimisest. Muidugi pole meil veel internetti, mistõttu tuleb kasutada usb pulka ning see on üsna tüütu. Enne neti saamist peame tegema pangakonto. Kas te saate aru? Netti ei saa, kui sul ei ole pangakontot. Go figure! Uskumatu kui palju on uude koju investeeritud energiat ning rahalisi ressursse. Üks vaasike, üks telekake, üks riiulike, üks linikuke ja nii ta läks. Oleme külastanudt 6-7 ehituspoodi.Vähemalt üks ootab veel oma järge, sest otsime esikusse vaipa ning külaliste jaoks madratsit. Protsessi käigus ilmselt selgub, mida oleks mugavuse mõttes veel tarvis, aga hädavajalik on igal juhul muretsetud. Kaheksa kuu pärast väljakolimine tundub liiga lähedal olevat :D. Esimene öö on uues kodus veedetud. Päris oma veel ei ole, aga tasapisi muutub. Eestist tassitud voodipesu teeb olemise tuttavlikumaks. Naljakas, kuidas selline pisike asi võib palju ära teha. Esimesed soolaleiva kingitused saime ka täna, imepehme valge teki Leisilt ja supermaitsva koogi Rodolfolt. Õhtusöök oli meie poolt. Kaire on loodetavasti varsti tulemas, kutse veel edastamata, aga küll saab tehtud. Samuti Evelin ja Antonio. Hommikune dušš oli külmemast külmem, nüüdseks on see lahendatud. Homme kavatsen vanni võtta, kuuma vanni. Samuti palju õppida ning õhtul lähme restorani. Kareli päev möödub tõenäoliselt töökuulutuste seltsis.

Ma mõtlesin, et küsin, et äkki keegi tahab, et kirjutaksin mingil sptesiifilisel teemal või millestki rohkem/vähem. Andke mulle teada, täidan soovi hea meelega. Kirjutage kas meilile, orkutisse, MSNi või miks mitte postituse alla kommentaariks. Minult on päris mitmed pärinud, et kuidas kommenaatre edastada saab, kuidagi ei pidavat õnnestuma. Niisiis uurisin natuke asja ning leidsin koha, kus sain seadistusi muuta. Leisu, sina ei pea enam minu alt kommenteerima. Asi käib nii: lähed postituse alla, kus on kirjas 0 (või muu nr) comments, klikid sellel, siis ilmub post a comment, selle all kastike, kirjutad kasti teksti, seejärel valid comment as kastikesest Name/URL, siis paned Name kastikesse oma nime, URLi pole vaja, vajutad continue, seejärel post comment (mina pean enamasti kaks korda seda vajutama, ei teagi miks), siis kirjutad word verificationiks ilmuva sõna ning seejärel taas post comment. Võib juhtuda, et esimesest post a commentist piisab. Kirjas tundub keerulisem kui tegelikult on. Niisiis jään teie ideid ootama. Love to you all from London!

Maine, maine, maine

2009-10-20T04:07:00.000-07:00

Ma saan aru küll, miks inimesed igapäevaselt blogi peavad. Sellest saab sõltuvus. Peaaegu nagu päevikut peaks, selle vahega, et paar silmapaari loeb veel neid ridu. Ja selle vahega, et päris kõike ikka ei jaga.

Blogimine on muuhulgas imidži loomine. Kirjutad, mida tahad, et loetaks, jätad ütlemata, mida ei taha, et teataks. Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kui oluline on inimestele mulje loomine, eelkõige iseendast. Minu blogi on roosa ja särav barbie business, mis siis peaks näitama, et ma kindlasti armastan kõike säravat ning olen pinnapealne bimbo, eks? Või, mis inimestele seostub roosaga, ma ei tea?

Särav mulle meeldib jah, sellest ma saladust ei tee. Teate, olen uskumatult palju kuulnud elus oma sõpradelt kommentaare, "ma arvasin, et sa oled ülbe mimm, aga tegelikult tuli välja, et näedsah, kui tore ning tark tüdruk". Seda, mis eelarvamusi tekitavad geelküüned, ei hakka ma isegi kirjutama. Aga kas ma saan pahaks panna? Kuidas suhtun ma ise naisesse, kes saabub hommikul kell üheksa loengusse lühikeste pükstega, mis vaevalt kannika ära varjavad? Imelik hakkab. Samas surun ennast mõne sekundilise toibumise järel tavapärasest raamist välja ja püüan mõista, et it is more to it, kui välkuv kannikas. Ma olen reaalselt nii mõelnudki. Võib-olla sellepärast, et olen ise palju väära eelarvamuse ohvriks langenud suudan end veidi rohkem mõtlema sundida. Ja ikkagi, kui läksin lõputööd kaitsma, panin tavapärasest vähem meiki ning küüned viilisin ka võimalikult lühikeseks. Nii on ju akadeemilisem ning kindlasti olen tõsiseltvõetavam. Arvatavasti mängis kõige suuremat rolli siiski mu uurimus?! Või mis.

Kuid kunagi ei hakkaks ma muutma oma harjumusi lihtsalt sellepärast, mida keegi suvaline kusagil minust arvata võib. Ma ei lähe hommikul meikimata välja, sest meeldin endale niimoodi rohkem, olgugi, et ma siis vähem "mimm" oleksin. Ja ma ei hakka kaela jooksma tuttavale, keda vaevalt tean, selleks, et ta mind kindlasti hästi sõbralikuks peaks. Üleüldse on mul vahel raskusi hea näo tegemisega. Ma ei räägi halvast tujust, muidugi ei ole see midagi, mida kõva häälega kuulutama peaks, et siis kõigi teiste olemine ära rikkuda. Kuid minu jaoks on loomuvastane teeselda kiindumust või meeldimist, kui seda tegelikult pole. Ebasiirus on selle asja nimi. Vigu mul on, kuid see pole üks neist.

Ma ei hakka tänase päevani aru saama, miks püüdlevad mõned universaalse kõigile meeldimise poole. Seda pole olemas. Igalühel on oma taust, arusaamised, hoiakud ja ükskõik kui palju ka ei mõeldaks, et ma olen hästi hea, absoluutselt kõigi vastu, siis kellegi jaoks ei ole see ikkagi piisav. Inimestel on erinevad ootused. Küll on olemas isikuid, kes on osavad suhtlejad ning äärmiselt paindlikud, mis ilmselt tagab suurema sõpruskonna. Aga kõigile meeldida pole võimalik.

Ebasiiruse põlgamine on tõenäoliselt üks kaudseid põhjuseid, miks mind tihti otsekoheseks peetakse. Seda ma olen. Lubage ainult lisada, et otsekohesusel ja otsekohesusel on vahe. Ma mõtlen kaksteist korda enne järele kui oma ütlemistega kellelegi haiget teen. Jah, ma olen vahel kriitiline, kuid seda alati läbimõeldult ning eesmärgiga. Enamasti eesmärgiga kedagi aidata, kui ta seda palunud on. Ma õpin inimest tundma ning analüüsin, mis teda kõige enam edasi võiks viia. Mul on sõbrannasid, kes tahavad kõva häälega hurjutamist ja on sõbrannasid, kellele peab äärmiselt ettevaatlikult lähenema. Olgugi, et vahel võib tunduda, et teen liiga, siis 90% ajast oldakse minuga hiljem nõus. Kuidas ma ise kriitikasse suhtun? Sellega on nii, et olen äärmiselt enesekriitiline inimene. Perfektsionistid kipuvad end nahutama ning pidevale arengule suunama. Ma analüüsin end iga päev ja usun, et olen oma vigadest enam kui teadlik. Uskuge mind, vahel on raske nii elada. Karel ikka räägib, et marss tuttu ja aitab sellest zoomimisest tänaseks. Ta juba teab. Minu tugev analüüsimisvõime on ühtlasi nii anne kui ka needus. Niisiis, kui keegi mind kritiseerib, siis esmane reaktsioon on kaitse. Edasi juba arutelu. Ja siis kas nõustumine või mittenõustumine. Sõltub. Lisan veel juurde, et minuga tuleb enamasti sõnu valida. Ma ei hakkagi üldse nägu tegema, et mul on jumala poogen, kui mu kallis inimene lihtsalt võtab kätte ja lajatab. Lajata ilusasti, palun!

Üks asi, mida ma kindlasti ei tolereeri on kiusamine või tahtlik halvasti ütlemine. Vot siis võin ma teravaid küüsi näidata. Ning mulle ei meeldi kellegi kulul nalja tegemine. Olgu, kui see on heatahtlik, siis võib. Aga need ameerikalikud avalikud šhoud, kus inimesi mõnitatakse, ei ole my cup of tea. Võib-olla tuleb see osaliselt kasvatusest. Mind on peaasjalikult kasvatanud vene rahvusest ema, kes viisakust ning kombekust alati kõrgelt hinnanud on. Ma tõepoolest ei naera söögilaua taga kõva häälega kaasa kui keegi krooksu laseb. Mul ei ole naljakas.

Ma tunnistan nüüd, et tahtsin Eestist veidikeseks eemale. Ma ei tea, kas te nõustute, aga mulle küll tundub, et meil on siin noorte seas tohutu kõigile meeldimise vajadus. Selline "ma-tahaks-olla-kõige-ilusam-kõige-targem-kõige-osavam-ja-kindlasti-kõige-rikkam" mentaliteet. Ning selleks, et tunnustust saavutada ollakse maiteamilleks valmis. Noored kaunid lapseohtu tüdrukud söövad rahusteid, et söögiisu alandada, sest kepikeste moodi jalad on moes. Solaariumis tuleb mitu korda nädalas käia, mis siis, et nahavähi oht juba terendab. Artikkel kirjutati hiljuti, et eestalsed peavad välimust tervisest olulisemaks. Näete siis. Ning proovi sa hommikul tossude ja seelikuga kodust välja astuda, pool linna kihaks. Ja isver, kui sa ükskord purjus peaga klubis võõra poisiga ameled, siis järgmisel hommikul kõigil näpud sügelevad smside saatmisest, sest nii huvitav on ju. Klatšimine on moes. Ma hakkan sellest kõigest välja kasvama, ma ei jaksa ning mind tõepoolest ei huvita, kas mingi suvaline suudles eile võõra poisiga või ei. Pinnapealsust on palju. "Ülimad mõistused arutavad ideid, keskmised mõistused arutavad sündmusi, väikesed mõistused arutavad teiste inimeste üle, aga seal pole midagi teha, sest missugune valitseja, selline ka rahvas", on hea tsitaat. On!

Juba kolme nädalaga on London minuga imesid teinud. Siin on kõigil ükskõik, kes sa oled, mis sul seljas on ning kui palju sa raha teenid. Inimesed lihtsalt on. Ka seeliku ning tossudega. Mina hakkan vana Liinet vaikselt enda seest üles leidma, kelle kohta inglise keele õpetaja kunagi kirjutas, et "ma pole veel näinud inimest, kes nii palju naeraks". Eelmine aasta oli minu jaoks natuke selline identiteedi kaotamise aasta. Mul tuli vist puberteet peale :). Aga süvaanalüüsi tulemusena jõudsin jälile, et kogu see mentaliteet ja võlts olek väsitas ära. Otsin ennast siin üles ja kui ma koju tagasi tulen. Ja ma tulen, sest Eesti on parim. Siis kavatsen särada nagu ei kunagi varem!

Love to you all from London!

Chubby Bunny

2009-10-20T01:40:00.001-07:00

Ma kardan, et mitu päeva ei tule nüüd väga sisutihedat sissekannet meie Londonis paiknemise kohta, sest ma pean õppima. Assignment one needs to be sent! Väga pingutust nõudev ülesanne, kui oled vaimul lasknud laiselda natuke kauem kui peaks.

Eile saime, lisaks õppimisele, maha isikliku Chubby Bunny võistlusega. Kes tahab teada, mis see endast kujutab, peab vaatama mu eelmise postituse videot. I won! Jeee. Minu pisikesse suukesse mahtus 70 minivahukommi, mil ma olin võimeline "Chubby Bunny" ütlema. Oleks ehk isegi rohkem komme suhu toppinud , aga kuna ma pärast Kareli 68 mahutamist nagunii võitsin, siis lasin asjal minna. Leisi andis üsna varakult alla ja läks filmimise teed. Here are some pictures:

Alustame.

Siin sa veel naerad :D

Esimene põsk on täis topitud! Kui te vaid oleks meie nägusid täiesti lõpusirgel näinud.

Pingutab :D

Rohkem nalja ja rohkem naeru teie päevadesse, sest seda ei saa kunagi olla liiga palju!

Love to you all from London!

Kui sul tuju paha...

2009-10-19T07:43:00.000-07:00

http://www.youtube.com/user/kandeejohnson?blend=1&ob=4#p/u/15/YNjs1kO <--Klikka siia.

Avastasin Kandee Johnsoni youtube'st täiesti juhuslikult ning olen temast vaimustuses. Ta on kuulsuste meikar, kes on videoid tehes laia tuntuse saavutanud. Ta on tõeline päikseke ning oma ala professionaal. Seda videot vaadates ei suuda ma siiani naeru tagasi hoida. Nii et, kui sul tuju paha, siis tšekka üle. Ja noh, hea tuju teeb see veel paremaks! Love to you all from London!

Tribute to Leisi!

2009-10-19T04:38:00.000-07:00

"Miks sa oma blogis kunagi midagi minust ei kirjuta", küsis hiirepoeg ja plaksutas oma kauneid ripsmeid.

"Ma luban, et järgmine sissekanne tuleb ainult sinust!", vastas kiisukas. Btw, see kiisukas ei söö hiirepoegi, ta armastab neid.

Kirjutan natuke niisama, mis ma oma väikesest õest arvan ja veidi ka tema tegemistest. See kaunis hing sündis siia ilma 11 kuud pärast mind ning seega olen peaaegu kogu oma elu veetnud vanema õe rolli täites. Väikese vanusevahe tõttu peeti meid alailma kaksikuteks. Olime vägagi harjunud tädikestega, kes linna peal emale ahhetama tulid, et oi, kui armsad kaksikud teil on, küll te olete tubli mama. Praegu on aga keeruline inimesi selles veenda (mitte et me seda üritaks:D), sest minu näol on tegemist lühikese brüneti, Leisi näol aga pika blondiiniga. Pigem küsitakse, et pole võimalik, et Liine, sina, oled Leisist vanem? Sa oled ju lühem? Üllatus, aga ka lühem võib vanem olla täiesti edukalt. Pikkusevahe on tõenäoliselt tulenev korvpallurimõõtu isast ja lühemat kasvu emast. Ning minul on hea meel, et jumal selle atribuudiga nõnda ümber käis.

Rääkides iseloomudest, siis väiksena oli Leisi kindlasti Pepe ja mina Lolo. Ta oli vaikseke, tagasihoidlik, kes iga tegu oma vanema õe eeskujul järjekindlalt proovima pidi. Kui ronisin mina mööda kummuti sahtleid aina kõrgemale, siis pidi seda tingimata ka tema tegema. Ainult, et Leisu oli see, kellele kummut viimaks kaela lendas. Öösiti, kui vetsus tuli käia, ajas hiirepoeg mind üles, sest üksi oli pimedas hirmus minna. Jne, jne. Pole siis ime, et mul pisikese õega seoses selline kaitseinstinkt on tekkinud, kahekümne küünega kaitsen kiskjate eest. Õearmastus on kindlasti üks tugevamaid tundeid minu sees.

Vanemaks saades on meie iseloomud ühtlustunud. Leisi on kõvasti ekstravertsemaks muutunud, mina tasasemaks jäänud. Vabad suhtlejad oleme mõlemad. Ta on inimene, keda peab pikemat aega tundma, et järeldusi teha. Leisi on palju jäänud eelarvamuste ohvriks ning kadeduse küüsi. Tegemist on ometi äärmiselt ilusa inimesega, kes selle tõestuseks nii Miss Teiniks kui ka Miss World Estoniaks on kroonitud. Mis mulle kõige enam rõõmu valmistab, ta ei ole endast kohe kindlasti ahvivaimustuses. Kellelegi ei meeldi eneseimetlejad ning Leisi seda pole. Enesekindel on ta küll, kuid enesekriitika on samuti omal kohal. Seda, et tegemist pole suure edevuselaadaga tõestab fakt, et õeke hoidis ennast meediast eemale ning ütles paljudele intervjuudele pärast võitu ei. Selge on see, et tema välimus on kindlasti ka edaspidi suur trump.

Mulle tegi tohutult head meelt, et Leisu otsustas pärast mõnda aega tantsija elukutse kasuks. Tal on selleks kõvasti annet ning olen alati arvanud, et õde peaks seda rohkem ära kasutama. Oleme mõlemad mitmeid aastaid balletti õppinud, mis on taganud tugeva baasi. Kuna tema supertore boyfriend omandab Londonis haridust, seadis Leisigi sammud siia poole. Lubage lisada, et nad on väga armunud ning õeke õnnelik. Mida muud võiks mu süda tahta. Ühesõnagajäi pärast igasugu kaalumisi sõelale Kingston University bakalaureusõpe, mis lisaks tantsimisele pakub ka kõvasti teooriat. Samuti on Leisi end registreerinud ühele internetisaidile, mille eest kuus teatud summa tuleb maksta ning selle vahendusel pakutakse välja igasugu üritusi ja showsid, mille auditionitele minna. Sel moel on Leisi päris mitu pakkumist saanud. Ka täna läheb ta ühe manageriga kohtuma. Hoiame siis pöidlad pihus. Mina innustan teda erinevaid pakkumisi vastu võtma, sest tantsijale on oluline end näidata, iial ei või teada, kes kusagil sind märkab.

Näed, hiirepoeg, tuli ilus ja usun, et piisavalt sisutihe sissekanne. Seda sa tõenäoliselt ei oodanud ja ehk on parem meelgi. Tea, et armastan sind väga ja kui me ka vahel tõreleme, siis järgmine päev olgu paha unustatud. Love to you all from London!

Poseerimine

2009-10-18T11:47:00.000-07:00

Tänane äratus oli minu jaoks harukordselt varajane. Kuna ma lähen enamasti kella nelja-viie ajal magama, mil Eestis on kellaosuti juba kuue-seitsme peal, siis sai magada veidi üle nelja tunni. Kodus piisas mulle sellest täiesti, aga siin magan ma esimest korda elus 9-10 tundi. Ma tõsimeeli arvasin, et on ebainimlik nii palju tududa, vähemasti minul see ei õnnestunud. Nüüd söön oma sõnu ja need on ühed maitsvad sõnad. Ma tahtsin sel aastal oma elu veidi tervislikumaks muuta ja viimaks magada. Nüüd on mul see võimalus. And I am gonna use it.

Varajane äratus oli põhjustatud soovist minna vaatama üht tantsuüritust. Seda kutsutakse bodies in urban city. Olen seda varem Pariisis näinud, kuid siis ei teadnud sellest midagi arvata. Alguse sai sündmus London Bridge'i juurest ning publik pidi pidevas liikumises olema. Point sellest, et teatud grupp noori, või ka üksiküritaja, võtab mingisuguse poosi ning püsib selles pikemat aega. Mõne aja pärast jooksevad poseerijad uude kohta ning protsess kordub taas. Asjahuvilisi oli palju ning crowdpolice'il oli tükk tegu, et massi pidevas liikumises hoida. It was fun! Pluss kulus jalutuskäik värskes õhus igati ära. Alustuseks üks mina ja siis pousijad:

Edasi liikusime itaalia toitu sööma, mis oli mmmmmaitsev. Delicioso! Seintel rippuvad karikatuurid kuulsustest tegid söögi nautimise ainult põnevamaks. Kodused toiduvarud olid hädised ning seetõttu läksime poodi neid täiendama. Valik on tohutult lai ning kõike tahaks krahmata ja proovida. Siin on maailma parim brie ning suurepärane sinkide valik. Käepärast on võtta itaallane-prantsalne, kes meile kõike oliivõli ning äädikaga serveerib, lisaks veel paar sidruniviilu. Mul läks just kõht tühjaks! Lähen seda täitma. Ja siis kinno. Love to you all from London!

PS! "Ugly truth" oli jälle üks mõnus film, paraja annuse huumori ning hea näitlejatööga.

Rohkem ilusaid sõnu

2009-10-17T13:26:00.000-07:00

Minu eelmiseid sissekandeid oli veidi rakse jälgida, sest tekst oli laiali venitatud. Leisu ajas lausa näpuga järge ning Bianca pakkus, et ehk paneksin lugemise kergendamiseks taandridu. Leidsin aga parema mooduse. Muutsin blogi formaati, nii et nüüd on tekst kitsam ja vast on lihtsamini jälgitav. Vähemasti minul on küll lihtsam.

Mis mul siis hinge peal on? Ma natuke valgustan, mis ajendas mind seda sissekannet kirjutama. Mul on paar kindlat blogi, mida pidevalt loen. Mõnesid kirjutajaid tunnen isiklikult, mõnesid mitte üldse. Täna sirvisin taaskord üht. Ma pole blogijat kunagi näinud ning ei tea tüdrukust suurt midagi. Aga mulle meeldib tema stiil, see kuidas ta asja südamega teeb ning nähtavalt vaeva näeb. Lugesin siis neiule postitatud kommentaare, millest enamik olid väga positiivsed. Kuid oli ka paar õelat. Väga õelat. Ja see tegi mu meele kurvaks või pigem nõutuks.

Kui hakata järele mõtlema, siis miks peaks keegi kirjutama midagi koledat, mida kõik teised näevad. Ilmselgelt on kommenteerijal vajadus avalikult mustata. Aga miks on vajadus avalikult mustata? Ma tõepoolest ei usu, et piisab selgitustest "see on lihtsalt minu arvamus" ja "ta tõesti ei meeldi mulle". Olgu, kui kriitika on konstruktiivne, siis minugi poolest. Me kõik vajame vahel väikest raputust, et siis paremini edasi minna. Aga konstruktiivsel kriitikal ja õelusel on vahe. Tulles tagasi küsimuse juurde, siis on sellisel käitumisel peaaegu alati sügavam põhjus. Esimesena tuleb pähe valu või solvumine. Olen mõelnud, miks peaks inimene kirjutama Megan Foxi pildi iseloomustamiseks "täis rõve eit, pane ennast põlema". Ehk võib põhjus olla selles, et kommenteerija boyfriend tegi märkuse Foxi seksika figuuri kohta vms. See on veel üsna süütu selles mõttes, et suure tõenäosusega ei loe Megan neid koledusi. Aga kui mõelda meie kohalikele staaridele. Üsna mitmed neist on välja öelnud, et ei loe kommentaare, et end negatiivsuse eest kaitsta. Kuid kui sa oled alles noor staarihakatis, siis tõenäoliselt on sul uudishimu teada saada, kuidas publik su vastu on võtnud. Ja ükskõik kui palju sa endale lubad, et ei lase halbu sõnu ligi, purevad nad sind tasakesi ikkagi. Ajaga vast õpib sellest üle olema. Ma ei tea, vaid ainult arvan. Ei usu, et on palju neid inimesi, kes julgevad käsi südamel tunnistada, et mulle ei lähe absoluutselt korda, mida teised minust arvavad. Okei, mitte tõesti kõigi, kuid lähedaste arvamus ju ometigi loeb. Minule loeb küll.

Teise põhjusena suudan välja pakkuda viha. Näiteks trügis Maire Aunaste praamil noormehest ette ning tema pärast ei jõudnud mees kümneks kinno. Tekib ikka nördimus küll. Aga mina mõtleks kaks korda järele enne kui läheksin arvutisse mustama. Alati on targem püüda emotsioonidega ise toime tulla. Hiljem ajalehest lugedes saab poiss teada, et Aunaste tõesti tahtis väga oma tütart televiisorist näha. Noormees saab aru ja annab andeks. Oi, kuidas ma ei tahtnud, et see nüüd moraali lugemiseks muutub. Vähemasti loodan, et te ei tunne nagu ma seda üritaks. Ma rõhutan, see on kõigest minu arvamus ja interpretatsioon, mitte aga absoluutne tõde.

Kolmandaks tooksin välja kadeduse. See oli ka esimene selgitus, mis pähe kargas lugedes alguses mainitud blogijale postitatud kommentaare. Tegemist on eduka ja kauni tütarlapsega. Lisaks veel rahakaga. Eriti viimane paistab meil Eestis suurt kadedust tekitavat. Muidugi tahaks igaüks, et saaks endale lubada kõike, mida hing ihaldab. Aga that's rarely the case. Meil ja teil, kõigil on midagi väärtuslikku. Mõni on andekas matemaatikas, mõni joonistamises. Kõige olulisem on andega midagi peale hakata ja rahaga on sel puhul üsna vähe tegemist. Ka siis, kui seda on jalaga segada. Loomulikult poeb mullegi vahel kadedususs sisse, aga ta on roosa ja naeratav. Mind isiklikult inspireerib kui keegi teeb midagi tõeliselt hästi. See innustab mind rohkem vaeva nägema, rohkem püüdma. Ma võin siiralt öelda, et olen kogu südamest õnnelik, kui mu lähedastel läheb hästi. Ja väga valus hakkab, kui neil on paha. Mu peakesse lihtsalt ei mahu, kuidas saab keegi rõõmu tunda teise ebaõnnest. Miks kirjutatakse kuulsusest sõltlasele paranemisperioodil "väga tore, seda sa väärisidki, ma loodan, et sa ei parane kunagi" või veel hullem tuntakse salaja rõõmu sõbra õnnetusest. Ma nii loodan, et inimesed õpivad ajaga oma tundeid analüüsima ning püüavad aru saada, mis neid negatiivseid emotsioone tekitab, mis paneb halvasti ütlema või koledaid kommentaare kirjutama. Loodan, et lisaks neist arusaamisele õpivad inimesed ka nendega tegelema. Viha ja kibestumuse kandmine teeb halba vaid enesele ning õelutsemine ei paranda seda, vaid süvendab. Naiivne lootus, aga ehk läheb mõne õnnetuga ka õnneks.

Kas te olete vahel mõelnud, kuidas mõni juhuslikult puistatud ilus kommentaar muudab kogu päeva rõõmsamaks. Eriti meeldib mulle näha, kuidas ise inimesi heas mõttes mõjutada saab. Näiteks naeratab mu sõbranna, kui kiidan ta uut soengut või tänab mind ema, kui kiidan tema tehtud sööki. Ettevaatust siinkohal liialdustega, mina põlgan ebasiirust. Ja enamasti on seda ka näha või tunda, kui inimene ütleb midagi, mida ta ei mõtle. Siiski, kui märkate midagi, mis teile meeldib või teie hinge puudutab, siis öelge see välja. Iial ei või teada, kui palju see teisele tähendab. Enamasti on nii, et mida rohkem annad, seda rohkem ka saad. Ma pole kunagi kiitustega kitsi olnud ja miks ma peakski. Seega, palun mõelge enne kolm korda järele kui kellegagi norima hakkate või halvasti ütlete. Kas on see tõesti sulatõsi või ehk polegi see ilus, andekas blogija nii "rõve l**s"?! Palun mõelge. Mõelge ka siis kui lähedaste tundeid riivate, kas on see tõesti vajalik? Sõnu ei saa tagasi võtta. Ja kahju võivad nad teha rohkem, kui arvate. Sellega seoses tahan kindlasti mainida, et olen tohutult õnnelik inimene, et minu ümber on niii vähe õelust ja paha. Ning loodan, et kord muutub kole kadedususs kõigil inimestel roosaks ja kauniks. Kurbus muutub rõõmuks. Viha headuseks. Siis oleksime kõik kindlasti palju rahulolevamad. Sest inimeste enesehinnangut kujundab noores eas see, mida teised temast arvavad. Kallid sõbrad, innustame neid ja anname teada, kui tublid, targad ja osavad nad on! Love to you all from London!

PS! Mulle ütles just mõni aeg tagasi, enam-vähem siis kui seda postitust kirjutasin, üks sõbranna, keda ma pole kaua näinud, et loeb huviga mu blogi ja hoiab mu tegemistel põnevusega silma peal. Ja see liigutas. Midagi lihtsat, siirast ja head. Aitäh!

Fotod

2009-10-17T11:58:00.000-07:00

Köök. Kui te just ise juba aru ei saanud:D
Vannituba.
Elutuba. Taamal paistavad Karel ja meie üks neiu agentidest.
Vaade.
Meie uue kodu koridor.
Õhtune Pariis.
Hästi tuus Karel Eiffeli torni taustal.
Triumfikaar. PS! Ma loen praegu "Triumfikaart", emotsioon oli suur.
Jumalaema kirik Pariisis. (Kommentaarid taas pildi all:D)

Neetud. Ma ei saa kommenaatre enam pildi alla, vaid peale. Siin oleme Pariisis.

Midagi täiskasvanutele.
Belgia maiustused.
Muinasjutuline Brügge.
Bianca käskis nägudest ka pilte panna, sest ega me väga teineteist ei pildistanudki, but I'll try my best:)
Härra proviisor pidi ju ometigi antiiksest apteegist pilti tegema.
Ilus Gent oma pisikeste tänavate ja triljonite jalgratastega.
Kolmandaks peatus Saksamaal Dortmundis.
Siin õpetas suuri tarkusi väga austatud härra Einstein.
Jõuluvana sügisperioodil.
Brandenburgi väravad.
Teine peatus hotellis Fürstenwaldes Saksamaal.
Mingi kirik Poolas, neid on seal hulgim. Kui hästi vaatate, näete mind!
Meie esimene peatus Marijampole's Leedus.
Tähelepanu tagaistmele, pool elamist on kaasa tassitud.
Mõmmi-Kadu ja Mõmmi-Leisu on ilusasti sõiduks valmis!
See oli meie road tripi esimene päev. Alustasime peale söömist Lõunakast sõitu ja meie kõrvale parkis see auto, kas see on märk või jah?! :D

DibiDabaDoo

2009-10-17T09:10:00.000-07:00

Tegin natuke-palju oma blogi kujundust ümber, on ju parem. Mul on teema lilladega, oleks tahtnud ererohelist ka sisse põimida, aga Leisu keelas ära. Ütles, et maksimaalselt kolme erinevat tooni tohib miksida. Old school. Mina julgeks nats kreisim olla, aga las ta siis jääda. Vähemalt on väiksel õel süda rahul :). Pealkiri ei ole mul täna ka just väga lennukas, aga it is just one of these days. Mul on nii hea tuju, lollitamise tuju. Üldse olen ma siin rohkem lapsemeelsemaks muutunud või siis taas lapsemeelseks hakanud ja see on ainult hea. Kõlan nagu noor pensionär onju, hahaaa!

Üleeile kippus hetkeks muremõte ligi, aga ma hirmutasin ta ära. Kooliasju on päris mitu kuhjunud. Sain suure papist kasti täie igasugu huvitavat kraami. Mulle saadeti Institute of Counsellingist kriisinõustamise materjalid: kaks raamatut, kaks kaustikut õppelehtedega, kolm CD-d. Esmapilgul ehmatas natuke ära küll kui palju tuleb vaeva hakata nägema, kuid see on nii põnev. Ma olen ikka väga õnnelik inimene, sest tean, mis see "my thing" on. Tean, mis mul silmad särama paneb. Tean, et olen selles (loodetevasti) hea. Tean, et see on minu nišš. Ma tean, et tahan tegeleda inimestega. Tean, et tahan palju vaeva näha, et saavutada tulemusi. Tean, et tahan aidata ja seda nii praktilises kui ka teaduslikus kontekstis. See kõik motiveerib nii tohutult. Seega ei tundugi enam nii hirmutav võtta kätte paks kaustik ning alustada lugemist, samuti inglise keeles esseede ja aruannete kirjutamist. Mitte et ülikoolis see nii palju erinevam oleks olnud. Aga siia segasin ma end täitsa üksi, seepärast on vastutus ka kuidagi suurem. Samuti sain neti kaudu kõik KKT (kognitiiv-käitumusliku teraapia) materjalid. Kokku 24 loengut ja 24 assignmenti. Esimesega olen viimased päevad tasapisi tegelenud. See on lihtsalt hämmastav ja vajalik kogemus. Siiani olen bakas saanud peaasjalikult teooretilisi teadmisi, milleta otseloomulikult ei saakski edasi minna. Magistriõppes pidi asi praktilisemaks muutuma. Eks järgmine aasta saan teada, aga samal ajal tahaks vaikselt tööd tegema hakata. Hetkel ei ole mul kohe kindlasti oskusi, et midagi reaalselt patsientidega ära teha. Ja ma ei hakka katse-eksitus meetodit kasutama. Seepärast leiangi, et need kaks kursust kuluvad marjaks ära. Olgu märgitud, et tegelikult ei tohi Eestis baka haridusega psühholoogilist nõustamist iseseisvalt pakkudagi. Küll saaksin ma aga ema kliinikus vähem nõudlikke ülesaineid täita. Anyways, tundub nii vastutusrikas ja nii põnev õppida midagi, mida läheb ka kohe päriselt-päriselt tarvis. See on nii teistsugune tunne. I am so excited! Mõlemad kursused sisaldavad endas muuhulgas reaalsete nõustamissessioonide kirjeldusi (kriisinõustamine ka audio-visuaalseid näiteid), mis tuleb siis ära lahendada. Mu tuutor hakkab iga ülesande järel tagasisidet andma hinde ja kommentaaride näol, selleks et kujundada välja minu personaalset nõustamise stiili. Hispaania keele kursus hakkab 9. novembril. By the way, tulen ma 29.ndal Eestisse ning 8.ndal lendan tagasi. Tulen üksinda, sest Karel on seks ajaks tõenäoliselt töö leidnud ning paha oleks pärast mõnda päeva juba puhkust paluda. Muss sai viimaks oma ametliku tunnistuse Pharmaceutical Society liikmeks arvamise kohta. Juba valis mööblipoes raami välja, et see ilusasti uue kodu seinale riputada. Ma näen varsti Mindyt, jeeeeeeee. Minu kiisutüdruk. Kassiigatsus on jube asi, I do not recommend it! Lõputööga alustan teosammul, aga vähemasti alustan. Need on suure, paksu, limase, ühejalgse teo sammud.

Korterist nii palju, et järgmisel nädalal saame sisse kolida. Raha ülekanne Inglismaa panka võtab ligi 7 päeva aega ja seepärast kõik venib. Oleme kõvasti sisustamiseks asju varunud, saaks nüüd ainult võtmed kätte. Tahtsite pilte mu blogisse, ma siis püüan neid siia lisama hakata. Endalgi oleks põnevam fotosid juurde vaadata. Ma arvan, et lisan need järgmisesse sissekandesse, see on niigi pikk saanud. Ühtlasi on üks asi hingel, mille tahan välja kirjutada. Sel ei ole Londoni ja meie tegemistega mingit pistmist, seega need, kes seda sorti postitust ootavad, võivad järgmise rahuliku südamega vahele jätta. Taas lugemiseni. Love to you all from London!